Päevad ei ole vennad...

... vaid elu käib alati üles-alla nagu Ameerika mägedel. Ühel päev tunned, et kõik on hästi, sest on sinu kontrolli alla. Et sa teed ja suudad ning saad sellest rahuolutunde. Teisel päeval on lihtsalt joovastav heaolutunne, piisab sellestki, et kontrolli pole ollagi. Kuid on olemas selline sisemine tunne, et kõik läheb just nii, kuidas peab, õiges suunas. Kõik paistab perspektiivis, saad aru, mis on tähtis ja mis tähtsusetu. Olenemata sellest, et tegelikult tead, et sa siin ilmas midagi ei kontrolli. Kontroll on ju illusioon! Siis aga ärkad järgmisel hommikul üles ning maailm on hoopis teisiti. Pole killukestki motivatsiooni jätkata sealt, kus elu eile pooleli jäi. Miski ei toimi, ei suju, ei tekita elevust. Mõnd päeva kannab tunne, et olekski olnud parem, kui täna poleks ärganud, kui see päev oleks vahele jäänud. Ja seda kõike ilma mingi nähtava põhjuseta.

Eile oli üks neist positiivsetest päevadest, kus kõik tundus õige ja võimalik. Täna jälle selline, kus parem oleks oma urus püsida. Ma olen väsinud. Ma võitlesin hommikul järjekordselt Axeliga, kes on hakanud skandaale tegema ja ei nõustu end mitte mingi hinna eest riidesse panema. Ja ta on hakanud jälle mind juustest tirima, kui talle ei meeldi see, mida teda tegema pannakse. Need hommikused kaklused kurnavad kohutavalt. Lisaks sellele, et need kaklused on mulle füüsiliselt juba rasked, on eriti nüristav see, et ma tean, et ma peaks üritama kas hea või kavalusega, selle asemel, et teda jõuga riietada. Oeh, oleks ometi rohkem nuppu, kuidas nende olukordadega paremini hakkama saada.

Ja siis järgmisel hetkel leidsin ma end istumas bussist, sõitmas töö poole. Kuigi samal ajal oli kehas tunne, et ma üldse ei jaksa, kohe üldse ei jaksa, palju parem oleks olla see päev kodus ja kulgeda koduses rütmis – pikutada, lugeda, võibolla natuke kirjutada. Aga siis kummitab kuklas see neetud kohusetunne, mis ütleb, et mine tööle ja tee oma asjad ära, sest nii peaks olema tõhusam. Tähtajad, tähtajad ja veelkord tähtajad! Mul on kaks kuud sünnitamiseni, aga selle asemel, et olla juba rahulikult dekreedis, olen ma võtnud omale hulga kohustusi. On selliseid päevi, kus kõik need kohustused tunduvad meeldivad ja kasulikud tegevused ning pole mingit küsimust, miks ma olen need endale võtnud. Aga siis on neid päevi, kui ma mõtlen: kuradile kõik! Miks ma ei võiks olla mõnikord lihtsalt selline väike mugav inimene, kes lubab endale kaks kuud lihtsalt OLLA. Olla nii, et midagi ei planeeri, kuhugi ei püüdle, mingeid eesmärke ei sea. Aga ma ei oska nii. Kohe üldse ei oska.

Ehk on homme jälle üks neist helgematest päevadest?

Ainus mõte, mis mind mõneks ajaks naeratama paneb on see, et me teame nüüd, kas meile sünnib poiss või tüdruk. Aga teile ma seda ei ütle, sest olen lubanud Javile, et hoian seda tema eest saladuses :)