Välkemotsioone Eestist
Ma oli oktoobri viimased päevad Eestis, Tallinnas ja Tartus. Mõned tööalased kohtumised, mis võivad saada põnevateks uuteks algusteks. Eks aeg näitab...
Esimesed kolm ööd ilma Axelita. Eks ma muidugi natuke muretsesin, et kuidas ta ilma minuta magama jääb ja ärkab, aga täiesti asjatult. Väikemees sai isaga imehästi hakkama ning paistis, et see polnud mingi probleem, et ema natuke aega jalust ära oli. See-eest oli aga rõõm meeletu, kui ma reedel koju tagasi jõudsin.
Tartu jahmatab mind ikka ja jälle oma väiksuse ja kodususega. Loetud tundide jooksul, mis ma südalinnas veetsin, jooksin ma kokku nelja!!! vana tuttava inimesega. Täiesti planeerimata, juhuslikult, möödaminnes. Esialgu see kummastas mind, aga emotsioon, mis tekkis, meeldis mulle. Isegi väga. Ja vanalinna on tekkinud veel mitu vahvat õdusat söögikohta. Äge!
Ja siis ma olin natuke ka Tallinnas, peamiselt küll öösel. Tallinnaga on nii, et... mitte just seda, et ta mulle ei meeldiks. Mõned kohad Tallinnas on väga kihvtid ja isegi kodused. Kadriorg ja Kalamaja kohe kindlasti. Ning eks neid mõnusaid kohakesi ole teisteski linnaosades, kuid siis pigem viisil, et on mingid toredad tänavad või sopikesid, mis sümpatiseerivad, kuid mitte linnaosa tervikuna. Ja Tallinn tervikuna jääb mulle kaugeks ja ebamugavaks. Rääkimata sellest, et ma seal tuttavate inimestega lihtsalt möödaminnes kokku juhtuksin. Kui just ülikooli juures ringi ei luusi. Seekord mõtlesin ma pigem sellele, kuidas mulle ikkagi ei sobi mereäärne kliima. Olgu see siis Tallinnas või Helsingis, ma tunnen end sealse üleliigse niiskuse ja tuule tõttu alati mingil määral ebamugavalt. Tamperes ja Tartus on hoopis teistmoodi.
Ilmselt oli see minu viimane tuulutusreis enne sünnitust. Nägin vaid mõnesid sõpru, kuid kõige olulisem, et sain Liisale enne pikale-pikale reisile minekut head aega öelda. Ja ka Merilinile, kelle reis toob loodetavasti oodatud elumuutuse ning nende pere rõõmuks loodan, et ööbisin viimast korda nende vanas kodus. Minu järgmised rännakud tulevad alles kunagi järgmisel aastal. Egas midagi, sõbrad, tulge meile hoopis siiapoole lahte külla!
Esimesed kolm ööd ilma Axelita. Eks ma muidugi natuke muretsesin, et kuidas ta ilma minuta magama jääb ja ärkab, aga täiesti asjatult. Väikemees sai isaga imehästi hakkama ning paistis, et see polnud mingi probleem, et ema natuke aega jalust ära oli. See-eest oli aga rõõm meeletu, kui ma reedel koju tagasi jõudsin.
Tartu jahmatab mind ikka ja jälle oma väiksuse ja kodususega. Loetud tundide jooksul, mis ma südalinnas veetsin, jooksin ma kokku nelja!!! vana tuttava inimesega. Täiesti planeerimata, juhuslikult, möödaminnes. Esialgu see kummastas mind, aga emotsioon, mis tekkis, meeldis mulle. Isegi väga. Ja vanalinna on tekkinud veel mitu vahvat õdusat söögikohta. Äge!
Ja siis ma olin natuke ka Tallinnas, peamiselt küll öösel. Tallinnaga on nii, et... mitte just seda, et ta mulle ei meeldiks. Mõned kohad Tallinnas on väga kihvtid ja isegi kodused. Kadriorg ja Kalamaja kohe kindlasti. Ning eks neid mõnusaid kohakesi ole teisteski linnaosades, kuid siis pigem viisil, et on mingid toredad tänavad või sopikesid, mis sümpatiseerivad, kuid mitte linnaosa tervikuna. Ja Tallinn tervikuna jääb mulle kaugeks ja ebamugavaks. Rääkimata sellest, et ma seal tuttavate inimestega lihtsalt möödaminnes kokku juhtuksin. Kui just ülikooli juures ringi ei luusi. Seekord mõtlesin ma pigem sellele, kuidas mulle ikkagi ei sobi mereäärne kliima. Olgu see siis Tallinnas või Helsingis, ma tunnen end sealse üleliigse niiskuse ja tuule tõttu alati mingil määral ebamugavalt. Tamperes ja Tartus on hoopis teistmoodi.
Ilmselt oli see minu viimane tuulutusreis enne sünnitust. Nägin vaid mõnesid sõpru, kuid kõige olulisem, et sain Liisale enne pikale-pikale reisile minekut head aega öelda. Ja ka Merilinile, kelle reis toob loodetavasti oodatud elumuutuse ning nende pere rõõmuks loodan, et ööbisin viimast korda nende vanas kodus. Minu järgmised rännakud tulevad alles kunagi järgmisel aastal. Egas midagi, sõbrad, tulge meile hoopis siiapoole lahte külla!
Comments