Ehm...

... kas ma ei väitnud just üsna hiljuti, et Axelil on käes kõige mõnusam iga? Võtan kohe oma sõnad tagasi ja kirjutan kahe käega alla sellele, et iga kord, kui sa oled jõudnud arvamusele, et sinu laps on just selline ja selline ning käitub just nii ja nii, siis see kohe kaardinaalselt ka muutub. Ehk siis nüüd ma väidan, suuresti seetõttu, et loodan asja selle läbi muutuvat, et käes on see hull iga, kus meie lapse reaktsioonid elule ja olukordadele muutuva hetkega ühest äärmusest teise. On need paremad äärmused, kus ta on imetore ja õrn ja armas, ja siis need halvemad äärmused, kus ta viskab mingil absoluutselt arusaamatul ajendil põrandale pikale ja röögib kasvõi pool tundi jutti. Lihtsalt selline ennast ja teisi kohati lausa füüsiliselt kahjustav pöörane agressiivsus, mis väljendub minu juustest kiskumises ning asjade loopimises, jalgade trampimises ja omaenese keha ühes ja teises suunas viskamises, mille puhul ei oskagi mitte midagi ette võtta, võib vaid segadusse olla. Põhimõtteliselt ega midagi nagu ei annagi teha, et seda ohjata. Läheb ühel hetkel kas ise üle või õnnestub minul või Javil ta tähelepanu kogemata (aga tõesti kogemata, sest toimivaid reegleid ei paista olevat!) millelegi muule juhtida. Ma tõesti ei osanud oodata, et 1 aasta ja 9 kuu vanused juba sel viisil jonnida oskavad...