Elust koos ja ilma tähtaegadeta
Olenemata sellest, et minu pea on täis igasugu "tähtaegu", on järgnevate kuude ainus kindlalt määratletud sündmus 11. märtsi Apocalyptica kontsert Tampere Talos. Ma ei tea, kuidas meil see asi praktilisest küljest õnnestub, kuid piletid on nüüd olemas.
Tähtajad, või siis õigemini see, mida me oma peas nendega ette võtame, on üks väga kummaline ja vastuoluline värk. Ühelt poolt me tahame, et need oleks - sest need markeerivad mingeid sündmusi meie elus, mida peame ühel või teisel põhjusel oluliseks. Need tõotavad tuua kas teatud sorti elamusi või viia mingisse järgmisesse eluetappi. Läbi tähtaegade organiseerime ja mõtestame oma elu, need panevad meid tegutsema ja loovad meile illusiooni sellest, et me kuulume kuhugi, oleme vajalikud, et ilma meie või meie tegevuseta selle tähtaja püüdmise nimel ei saa. Reeglina on tähtaegadel mõtet mingis sotsiaalses kontekstis, sest tähtajad märgivad sündmusi ja tegevusi, mille kaudu me oleme sotsiaalses ühenduses teiste inimestega. Kui ei ole seda sotsiaalset ühendust või survet, siis pole tähtajal ka ju mingit erilist praktilist mõtet. Mulle tundub, et enamus inimesi elab tähtajast tähtaega, ja meie emotsioonid on kantud sellest, kuidas me tähtajale lähenemist tunnetame ning seda aega haldame, mis tähtaja püstitamisest tähtaja kättejõudmise vahele jääb. Sellesse aega jääb terve vikerkaar erinevaid emotsioone: kõige negatiivsematest positiivsemateni, stressirikkamaist õhkutõstvateni, hetkelistest valdavateni.
Kui mingeid tähtaegu pole, siis tekib kergesti tunne, et oled maailmast ära lõigatud ja tähtsusetu. Maailm on muidugi olemas ja elab oma elu, aga sina, selle asemel et suhestuda, hõljud seal kusagi kõige taustal.
Samal aja aga nende olemasolul me põhjustame omale tohutul määral kannatusi läbi nende ise endale asetatud tähtaegade. Sest need nõuavad suuremal või vähemalt määral pingutust, organiseerimist, sisulist tööd ning õiget tuju.
Vahel ma mõtlen, et mismoodi oleks elu siis, kui püüdagi lihtsalt kulgeda. Ma kujutan seda ette kuidagi selliselt, et ma oleksin kunstnik, kellel on ees lõuend ja siis ta maalib sellele, just täpselt selles rütmis ja nii sageli ja viisil, kuidas tuju on. Pole oluline, kuidas see kõik lõpuks välja näeb, millal valmis saab ja kas üldse saab. Oluline on lihtsalt tegemise protsess ning tunne, mis tegemisega kaasneb. Tunne peab olema õige. Aga võibolla pole isegi need minu ideaalkunstnikud vabad? Võibolla on neilgi iga päev mingid tähtajad kukil? Võibolla mõtestavad ka nemad oma tegevust vaid etappide kaupa? Umbes nii, et täna tahan valmis maalida need 5 sentimeetrit ja 3. jaanuaril peavad olema valmis neli maali, sest et...?
Üldiselt on hetkel tunne, et käes on hästi vastuoluline eluetapp seoses tähtaegadega. Kuna Axel on pisike ja teine alles sündimas, siis miskil tasandil tean, et suuri asju lubada ja tähtaegu paika panna on täiesti võimatu ja otstarbetu, sest väikeste lastega oled sa sunnitud suurel määral päevast päeva vaikselt kulgema, meeldib see sulle siis või mitte. Seega suurelt midagi ette ei planeeri, palju ei luba. Seda eluperioodo võiks võtta võimalusena elada hetkes, keskenduda hetkele, aga paraku on see kunst omaette, millega mina harva toime tulen. Sest samaaegselt elab minus ikka edasi soov kujundada oma elu, teha sellest midagi rohkemat, kui see praegu on, liikuda, mitte paigal olla. Ja selle vastupandamatu soovi tõttu paistab, et ma hõljun tihti kuskil paralleelmaailmas, kus on lõplikult mõtestamata ja registreerimata ideed, ihad, soovunelmad, millega ei oska midagi konkreetset peale hakata.
Tähtajad, või siis õigemini see, mida me oma peas nendega ette võtame, on üks väga kummaline ja vastuoluline värk. Ühelt poolt me tahame, et need oleks - sest need markeerivad mingeid sündmusi meie elus, mida peame ühel või teisel põhjusel oluliseks. Need tõotavad tuua kas teatud sorti elamusi või viia mingisse järgmisesse eluetappi. Läbi tähtaegade organiseerime ja mõtestame oma elu, need panevad meid tegutsema ja loovad meile illusiooni sellest, et me kuulume kuhugi, oleme vajalikud, et ilma meie või meie tegevuseta selle tähtaja püüdmise nimel ei saa. Reeglina on tähtaegadel mõtet mingis sotsiaalses kontekstis, sest tähtajad märgivad sündmusi ja tegevusi, mille kaudu me oleme sotsiaalses ühenduses teiste inimestega. Kui ei ole seda sotsiaalset ühendust või survet, siis pole tähtajal ka ju mingit erilist praktilist mõtet. Mulle tundub, et enamus inimesi elab tähtajast tähtaega, ja meie emotsioonid on kantud sellest, kuidas me tähtajale lähenemist tunnetame ning seda aega haldame, mis tähtaja püstitamisest tähtaja kättejõudmise vahele jääb. Sellesse aega jääb terve vikerkaar erinevaid emotsioone: kõige negatiivsematest positiivsemateni, stressirikkamaist õhkutõstvateni, hetkelistest valdavateni.
Kui mingeid tähtaegu pole, siis tekib kergesti tunne, et oled maailmast ära lõigatud ja tähtsusetu. Maailm on muidugi olemas ja elab oma elu, aga sina, selle asemel et suhestuda, hõljud seal kusagi kõige taustal.
Samal aja aga nende olemasolul me põhjustame omale tohutul määral kannatusi läbi nende ise endale asetatud tähtaegade. Sest need nõuavad suuremal või vähemalt määral pingutust, organiseerimist, sisulist tööd ning õiget tuju.
Vahel ma mõtlen, et mismoodi oleks elu siis, kui püüdagi lihtsalt kulgeda. Ma kujutan seda ette kuidagi selliselt, et ma oleksin kunstnik, kellel on ees lõuend ja siis ta maalib sellele, just täpselt selles rütmis ja nii sageli ja viisil, kuidas tuju on. Pole oluline, kuidas see kõik lõpuks välja näeb, millal valmis saab ja kas üldse saab. Oluline on lihtsalt tegemise protsess ning tunne, mis tegemisega kaasneb. Tunne peab olema õige. Aga võibolla pole isegi need minu ideaalkunstnikud vabad? Võibolla on neilgi iga päev mingid tähtajad kukil? Võibolla mõtestavad ka nemad oma tegevust vaid etappide kaupa? Umbes nii, et täna tahan valmis maalida need 5 sentimeetrit ja 3. jaanuaril peavad olema valmis neli maali, sest et...?
Üldiselt on hetkel tunne, et käes on hästi vastuoluline eluetapp seoses tähtaegadega. Kuna Axel on pisike ja teine alles sündimas, siis miskil tasandil tean, et suuri asju lubada ja tähtaegu paika panna on täiesti võimatu ja otstarbetu, sest väikeste lastega oled sa sunnitud suurel määral päevast päeva vaikselt kulgema, meeldib see sulle siis või mitte. Seega suurelt midagi ette ei planeeri, palju ei luba. Seda eluperioodo võiks võtta võimalusena elada hetkes, keskenduda hetkele, aga paraku on see kunst omaette, millega mina harva toime tulen. Sest samaaegselt elab minus ikka edasi soov kujundada oma elu, teha sellest midagi rohkemat, kui see praegu on, liikuda, mitte paigal olla. Ja selle vastupandamatu soovi tõttu paistab, et ma hõljun tihti kuskil paralleelmaailmas, kus on lõplikult mõtestamata ja registreerimata ideed, ihad, soovunelmad, millega ei oska midagi konkreetset peale hakata.
Comments