Oh aegu "häid", mis ootavad ees...
Täna olen mõelnud väga palju sellele, et kui see laps kavatseb kõhuelanikuna vastu pidada arvestusliku sünnitähtajani või mis veel hullem - kauem!, siis mina igatahes samamoodi vastu ei pea. Vähemasti, kui mu valusümptomid kavatsevad progressiivselt kasvada. Ma sain omal nahal tunda juba Akselit kandes, et kõik on tore ja ilus, kuni see neetud 7. kuu täis saab. Siis läheb juba oluliselt ebamugavamaks. Minul eelkõige sellepärast, et selg on nõrk koht. Mõnel üksikul päeval on siin juba märke sellest olnud, et seljavalud hakkavad ka seekord kimbutama, aga tänane päev oli ikka klass omaette. Ei saa istuda, ei saa astuda, ei saa rahulikult ka üheski lamamisasendis olla. Igatmoodi on äärmiselt vastik ja valus ja pingerikas. Kõige paremini kirjeldab mu enesetunnet vast see, et mu alaselg on tuikavalt valus ja samal ajal tuim, justkui mingi poolhalvatud olek. Selline valus halvatus. Võibolla oleks olukorda leevendanud mõned joogaharjutused, aga näh - sinna ma täna ei jõudnudki. Lähen ja proovin siin homme ujumist - äkki annab oma selja kuidagi paika sulistada, ükskõik kas siis päriselt ujudes või niisama vees hõljudes.
Huvi pärast käisin läbi oma vanad viimase otsa raseduse aja blogisissekanded ning huvitaval kombel pole seal midagi valudest. Rohkem ikka selline roosamanna. Ilmselt ma ikkagi püüdsin siis oma ebamugavusest üle olla ja mitte oma blogi lugejaid "haiguslugudega" tüüdata. Igal juhul miski mu mälusopis karjub küll kohe, et seljavalud olid, ja päris vastikud olid!
Ühesõnaga ma annaks praegu päris palju sellele, kes oskaks mu valud ära võtta, või oskaks mind veenda, et need valud ei pea minema sugugi progresseeruvas suunas. Aga kuna kedagi sellist käepärast võtta pole, siis ma pigem üritan end harjutada mõttega, et iga päev saab olema päris vastik ning pigem tuleb otsida vaheldust ja tänutunnet neist päevist, kui valusid pole või neile mõtlema ei pea. Ning veelkord soovin, et meie kõhubeebi oleks sündimiseks küps juba natuke enne arvestuslikku tähtaega.
Kuigi ma teadsin, et ega mingit tõsiseltvõetavat statistikat tegelike vs. arvestuslike sünniaegade kohta pole, oli see siin siiski huvitav leid. Lühidalt siis nii, et tõenäosus lapse sündimiseks hakkab märgatavalt kasvama, kui arvestusliku sünniajani on jäänud 7 päeva, ning teiselt poolt langeb juba järsult, kui on 7-8 päeva üle läinud. Seega peaks oma suurimad panused tegema ajavahemikku 3.-18. jaanuar.
Magama, kuniks veel saab!
Huvi pärast käisin läbi oma vanad viimase otsa raseduse aja blogisissekanded ning huvitaval kombel pole seal midagi valudest. Rohkem ikka selline roosamanna. Ilmselt ma ikkagi püüdsin siis oma ebamugavusest üle olla ja mitte oma blogi lugejaid "haiguslugudega" tüüdata. Igal juhul miski mu mälusopis karjub küll kohe, et seljavalud olid, ja päris vastikud olid!
Ühesõnaga ma annaks praegu päris palju sellele, kes oskaks mu valud ära võtta, või oskaks mind veenda, et need valud ei pea minema sugugi progresseeruvas suunas. Aga kuna kedagi sellist käepärast võtta pole, siis ma pigem üritan end harjutada mõttega, et iga päev saab olema päris vastik ning pigem tuleb otsida vaheldust ja tänutunnet neist päevist, kui valusid pole või neile mõtlema ei pea. Ning veelkord soovin, et meie kõhubeebi oleks sündimiseks küps juba natuke enne arvestuslikku tähtaega.
Kuigi ma teadsin, et ega mingit tõsiseltvõetavat statistikat tegelike vs. arvestuslike sünniaegade kohta pole, oli see siin siiski huvitav leid. Lühidalt siis nii, et tõenäosus lapse sündimiseks hakkab märgatavalt kasvama, kui arvestusliku sünniajani on jäänud 7 päeva, ning teiselt poolt langeb juba järsult, kui on 7-8 päeva üle läinud. Seega peaks oma suurimad panused tegema ajavahemikku 3.-18. jaanuar.
Magama, kuniks veel saab!
Comments