Kui teha tööd, mis tundub õige
Enne, kui ma 30. novembril ametlikult emapuhkusele jään, on mul ülikoolis vaid üks ülesanne täita. Ja kahjuks on see üsna tähtis ülesanne. St peab arvestama võimalusega, et osutub tähtsaks. Peale 27. novembrit võin ma aga hingata ja mõnda aega üldse mitte mõelda, mis saab ülikoolielust edasi!
Vahelduseks teen ma aga ajutist tööd ühele Eesti konsultatsioonifirmale ning peab tunnistama, et see emotsioon, mis seesuguse töö tegemisega kaasneb, on tiivustav. Ma olin ära unustanud, mis tunne on teha tööd, mille protsessi sa näed, sest ülesanded on selgepiirilised ja tähtajad käegakatsutavad. Ma pean oma ülemustega Skype'i vestlusi, räägin nendega kui võrdne võrdsega, saan otsest ja sõbralikku tagasisidet. Ülesanded, mida ma lahendama pean, on mulle suhteliselt võõrastest valdkondadest, kuid minu arust kogu see igapäevase õppimise ning tundmatusse asjasse süüvimise protsess ongi just põnev! Kui ma seda tööd alustasin, siis ma tegin enda jaoks otsuse, et ma jälgin väga täpselt oma ajaressursse, pidades tööajatabelit, kuhu saavad kirja kõik ülesanded ja reaalne ajakulu, mida mis nende tegemiseks läheb. Ma pole midagi sellist varem teinud ning nüüd ma näen, et mulle sobib väga selline töötamise viis. Võibolla on seda praegu veel vara öelda, aga praegu tundub küll, et ma olen leidnud tee töö juurde, mis mind tõeliselt motiveerida suudab. Mis on üks kindel märk sellest? Et aeg kulub lennates ning tihtilugu on kahju, et mul rohkem ajalisi resursse pole, et rohkem teha ja rohkem süveneda. Aga samal ajal jääb mulle tunne, et aeg ei jookse tühja, vaid iga töötatud tunni tagajärjeks on ka konkreetne tulemus. Võimalik, et see, mis mind kõige rohkem innustab, on tunnetatud kontrast uurimustöö vahel ülikoolis ja erasektoris, mis seisneb peamiselt selles, et ühe tööprotsess on määratletud ja saavutatav, teisel aga lõpmatult ebamäärane.
Vahelduseks teen ma aga ajutist tööd ühele Eesti konsultatsioonifirmale ning peab tunnistama, et see emotsioon, mis seesuguse töö tegemisega kaasneb, on tiivustav. Ma olin ära unustanud, mis tunne on teha tööd, mille protsessi sa näed, sest ülesanded on selgepiirilised ja tähtajad käegakatsutavad. Ma pean oma ülemustega Skype'i vestlusi, räägin nendega kui võrdne võrdsega, saan otsest ja sõbralikku tagasisidet. Ülesanded, mida ma lahendama pean, on mulle suhteliselt võõrastest valdkondadest, kuid minu arust kogu see igapäevase õppimise ning tundmatusse asjasse süüvimise protsess ongi just põnev! Kui ma seda tööd alustasin, siis ma tegin enda jaoks otsuse, et ma jälgin väga täpselt oma ajaressursse, pidades tööajatabelit, kuhu saavad kirja kõik ülesanded ja reaalne ajakulu, mida mis nende tegemiseks läheb. Ma pole midagi sellist varem teinud ning nüüd ma näen, et mulle sobib väga selline töötamise viis. Võibolla on seda praegu veel vara öelda, aga praegu tundub küll, et ma olen leidnud tee töö juurde, mis mind tõeliselt motiveerida suudab. Mis on üks kindel märk sellest? Et aeg kulub lennates ning tihtilugu on kahju, et mul rohkem ajalisi resursse pole, et rohkem teha ja rohkem süveneda. Aga samal ajal jääb mulle tunne, et aeg ei jookse tühja, vaid iga töötatud tunni tagajärjeks on ka konkreetne tulemus. Võimalik, et see, mis mind kõige rohkem innustab, on tunnetatud kontrast uurimustöö vahel ülikoolis ja erasektoris, mis seisneb peamiselt selles, et ühe tööprotsess on määratletud ja saavutatav, teisel aga lõpmatult ebamäärane.
Comments