Ja nii ta tuli...

... see emapuhkuse algus. Eks ma nüüd peaks püüdma asju natuke lõdvemalt võtta, lubada endale tunde, mida lihtsalt nautida. Aga ega ma seda väga ei oska, ikka on mingid töökohustused ka täita.
Täna tajusin aga seda, et nüüd on viimane aeg pöörata täit tähelepanu Axelile, lasta tal veel kuu aega olla meie pere beebimast beebim. Rasedatejooga kaaslane sünnitas nädal tagasi oma teise lapse. Nende peres on laste vanusevahe umbes-täpselt sama: aasta ja 10-11 kuud. Ta ütleb, et tunneb kerget kahetsust ja nostalgiat, et tema esimene laps, kes on tegelikult ikka veel ju nii pisike, peab juba suure õe rolliga harjuma ning oma endistest eesõigustest loobuma. See ülestunnistus pani ka mind tajuma, et eks see uus situatsioon tule meile kõigile olema natuke võõrastav.

Sellegipoolest on mul hea tunne, kui ma näen, et Axeli lasteaed on nii tore ja turvaline koht. Nüüd on jõuludega seotud tegevused lasteaias täies hoos. Sellel nädalal viisime lasteaeda mingiks otstarbeks villase soki (ise kudusin, Axeli nimigi sai koekirja sisse), täna hommikult söödi traditsioonilist jõuluputru (riisipuder kaneeli, piima ja võiga), järgmisel nädalal valmistatakse koos piparkooke ja tehakse mingeid jõulukaunistusi, ülejärgmisel nädalal on jõulupidu, siis kunagi vahetult enne jõule süüakse jõululõunat. Minu meelest on tore, et juba nii väikestega nii aktiivselt tegutsetakse.

Sellel aastal esmakordselt veedame jõulud Soomes. Tundub, et peame oma kodus seekord rohkem sellesse panustama, et tekiks õige jõulutunne siingi, mis siis, et oleme üksi ja ilmselt on siinolek natuke kummaline ja üksildane. Muidu on meil ainult jõulutuled aknal, aga nüüd tuleb kuskilt ikkagi kuusk ka tuua, olgu kasvõi plastist, et Axel teda kohe ära ei muriks. Eestist on juba piparkoogitainast, praekapsast, heeringat ja verivorste varutud. Kui ma suudan siin kuskilt ka leivajuuretise hankida, siis omatehtud leiba peab ka saama. Ja kuhu see lumigi siis lõppude lõpuks pääseb!