Elasid kord väike prints ja printsess...

Täna pole meid enam kolm, vaid neli. Saab rääkida lugusid perekonnast, kus on ema, isa, poiss ja tüdruk. Paljude meelest on see ideaalne kooslus. Noh, muidugi on! :)

Täna öösel kell 0:55 sündis meie perre pisike preili ja sellega saigi minu meelest kogu aasta 2014 juba sellise pitseri, et õnn ei saaks enam suurem olla. Mida suuremat ja uhkemat sa veel ühelt aastalt ootad? Selle aasta võib seetõttu päris pingevabalt elada. Lihtsalt nii hästi või halvasti kui oskame.

Ma vaatan seda 48 cm pikka ja 2910 g rasket puhast imet oma voodis ja ma olen temasse jäägitult armunud. Oma esimesed 18 tundi on ta põhimõtteliselt magusasti maganud. Natukene ka silmi vidutanud, korraks oma praegu veel hallide silmadega otsa vaadanud ja hästi-hästi vähe nutta üritanud. Natukene on ikka ka söönud, ahnelt ja osavalt kohe peale sündi ja vähem isukalt ja oskamatult ülejäänu päeva jooksul. Las ta siis praegu magada ja tegeleb söömisega kunagi hiljem.

Pean nüüd üles tunnistama, et mul oli kogu oma raseduse jooksul tunne, et meile sünnib teine poiss. Ka ultraheli jättis meid õige pikaks ajaks teadmatusse ja kui arst viimases, kolmandas ultrahelis, kui nädalaid oli juba 30+, viimaks väitis, et tema näeb küll kindlalt tüdrukut, siis ma suhtusin asjasse väikese reservatsiooniga – paljugi mis, pole ei esimene ega viimane kord, kui arstid teevad vigu. Javi, nagu eelmiselgi korral, oli kindlal veenudmusel, et tema tahab lapse soost üllatust, ning seega polnud mul volitusi temaga oma eelteadmisi ja -arvamusi jagada. Siiski kahtlustas ta pigem, et sünnib poiss, kuigi soovis tüdrukut. Aga hetkest, kui see printsess mu rinnale sai ja silmi vidutas, siis tundus kõik muidugi kohe paika loksuvat. Jah, meil on nüüd meie oma poiss ja tüdruk, kui soovite, siis meie oma prints ja printsess.

Millega mu instinkt aga ei alt ei vedanud, oli sünnikuupäev. Juba päris mitu kuud tagasi ütlesin välja, et 3. jaanuar võiks olla minu jaoks ideaalne kuupäev, kui laps siia ilma sünnib. Ja nii see täpselt sündiski. Ei varem ega hiljem, vaid just siis. Täpselt 7 päeva enne oma arvestuslikku sünniaega, täpselt nii nagu Axelgi. Rasedusjooga õpetaja Jonna ütles kord, et meie mõttejõud on võimas, et kui midagi oma mõtteis väga soovida, siis on meil võimalik oma kehareaktsioone mõjutada. Võibolla oli tal siis õigus? Üleeile panin haiglakotti veel äsja pestud beebikombe ning eile õhtul mõned tunnid enne haiglasse sõitu monteeris Javi lõpuks kokku beebivoodi, mis oli juba paar nädalat oodanud, et talle tähelepanu pöörataks.

Kuidas läks sünnitus? Peadpööritava kiirusega. Esimesest tõsisest märgist, et sünnitustegevus on alanud, kuni sünnihetkeni läks napilt 2 tundi. Umbes kell 23 õhtul hakkasid nirisema looteveed ning tekkisid valud, mis kindlalt meenutasid kontraktsioone. Samal ajal märkasin ka, et limakork on eemaldunud. Seejärel haarasin kella ja jõudsin kolm korda arvutada kontraktsioonide vahelist aega – nii 10-12 minutit, kuid kestsid minu taju järgi üle poole kuni minuti korraga – ning öelda Javile, et mingu pangu auto sooja. Kui kolmandad kokkutõmbed olid möödunud, siis tõmbasin riided selga ja ütlesin Javile, et okei, nüüd läheme, enne veel kui neljandad algavad. Südaööl olime haigla ukse eest. 15 minutit hiljem oli selge, et sünnitusteed olid avanenud juba 4 cm, veel 15 minutit hiljem olime sünnitussaalis ja siis kohe-kohe läkski juba pressimiseks. Kolmanda pressimisega tüdruk sündis. Mitte nüüd seda, et see kõik oleks möödunud kui kerge aevastus, kuid valud ja protsessid arenesid uskumatu kiirusega. Tagantjärele mõeldes saab vaid arusaamatuses pead raputada. Lapse vastu võtnud noor, kuid imeliselt asjalik arst naeris, et kui veel kunagi elus peaks sünnituseks minema, siis oleks parem haigla kõrval elada.

Tegelikult muidugi ei saa öelda, et kõik juhtus kui selgest taevast kõigest 2 tunni jooksul. Juba eelnev öö möödus väga rahutult. Ärkasin peaaegu iga tunni tagant, vähkresin voodis ning kõhus oli väike ebamugavus, mis samas ei meenutanud päriselt Axeliga kogetud sünnitusvalusid. Läbi kogu öö mõtlesin aegajalt, et huvitav, kas see situatsioon areneb lõpuks millekski pöördelisemaks või möödub. Hommikuks polnud mingit uut taset tekkinud, kuid kogu päeva oli tavalisest ebamugavam olla ja ma ütlesin Javile, et kui mitte täna ega homme, siis õige pea hakkab siin midagi toimuma.

19 tundi peale sünnitust on mul täiesti selline tunne, et ma võin siit nüüd ilusti oma kahel jalal laps süles koju jalutada ja kõik on hästi. Tegelikult oli seesugune kindel ja terve tunne juba kohe peale sünnitust. Kuigi ka Axel sündis kiiresti ja kergelt, mäletan tollest ajast siiski piiratud liikumisvõimet, valusid ja seda, et kulus aega, enne kui ma end füüsiliselt hästi hakkasin tundma. Seekord on taastumine kulgenud uskumatult. Võibolla siis polnudki eriti millestki taastuda? Mis ei tähenda, et ma oleksin suutnud nende tundide jooksul hästi ja kosutavalt magada – ärevus on ikka veel liiga suur ja ei raatsi.

Mis veel on eelmise korraga võrreldes teisiti? Juba pool aastat on TAYSi patsientidel võimalus siirduda peale sünnitust mitte sünnitusjärgsesse jagatavasse palatisse, mis on pideva meditsiinipersonali järelvalve all, vaid haigla hotelli. Peale esimesi tunde sünnitussaalis ja siis tavapalatis, oli kell 9 hommikul hotellis viimaks vaba ruumi ja me tulime siia üle. Mis see hotell endast kujutab? See ongi täiesti äriklassi hotellistandardile vastav tuba, kus on kõik võimalused end haiglakeskkonnast väljapool, kuid kaitstuna ja hoituna tunda. Hotellis võivad lisaks emale ja beebile 24/7 viibida ka isa ja muud pereliikmed. Süüa saan allkorruse restoranis ja imemaitsvalt. Umbes 20 numbritoa peale on ametis vaid 1-2 õde/ämmaemandat, kes teevad päevas vaid ühe korralise visiidi, muul ajal saab neid aga enda juurde kutsuda või nende tuppa minna. Mõte on selles, et hotell annab perele segamatu võimaluse uue pereliikme ja elukorraldusega omas rütmis harjuda. Javi, Axel ja vanaema Marta käisid meid siin paari tunni jooksul külastamas, kuid muidu oleme me siin tüdrukutirtsuga kahekesi ja mulle tundub, et see on ideaalne lahendus. Kui kõik hästi, saame ehk juba homme pärastlõunal koju.

Ootasin põnevuse ja ärevusega, mismoodi Axel oma pisikesse õekesse suhtub. Tema hämmastunud nägu oleks pidanud muidugi nägema. Milline segadus! Ega ta vist millestki eriti aru ei saanud, vaid peab teda pisikeseks nukukeseks, kellele esialgu lihtsalt musi anda. Ühtaegu imeline ja seest kriipiv oli tema tema reakstiooni vaadata. Tundsin hetkega, et kuidas sa ka mõistva ja hooliva vanemana püüad sellest hoiduda, ikkagi on võimatu mitte tajuda, et sinu pisike poeg polegi selles uues kontekstis ühtäkki enam pere beebi, vaid sa näed teda võrdlevalt suurena. Ja see teeb miskipärast haiget, et tal pole võimalik meie beebiks jääda. Üldse on viimased nädalad minu ja Axeli suhetes keerulised olnud. Võimalik, et ainult mulle, läbi minu maailmataju, mitte Axelile. Kuna minu jõu-, liikumis- ja kannatusvarud on olnud piiratud, siis tahes tahtmata on osa minu senistest rollidest kandunud üle Javile ja Martale. Axel on tajunud, et minust pole olnud erilist lõbusat mängukaaslast ja ta on selles osas teistele, kättesaadavamatele keskendunud. Kui meie viimaste kuude rituaaliks oli kujunenud see, et läksime Axeliga koos õhtul voodisse ja ta nõudis mult Mõmmi unelaulu, mille peale jäi tavaliselt magama, siis enam mitte. Kuna ka unerütm on lasteaia jõulupuhkusega seoses absoluutselt sassis, siis endise kl 20 asemel läheb ta magama peaaegu et kell 23 ning sedagi sunniviisiliselt, läbi kisa, kuigi on väsinud. Ja unelaulust pole praegu asja. Ta on hakanud öösiti jälle ärkama, aga selle asemel, et ronida meie voodi ja minu kaissu, nõuab ta nüüd Javit. Umbes nagu siis, kui ta oli 2-3 kuune, kui me pidime Axel õlal mööda korterit patseerima, kuni ta lõpuks unne suikus. Ühesõnaga mina tajun olukorda nii, et Axel toetub praegu rohkem oma lähedussuhtes Javile ja ka Martale ning vähem mulle. Mis on tema poolt kindlasti väga ratsionaalne strateegia, aga sellegipoolest mulle kui emale natuke valus. Tuleb lihtsalt olukorraga harjuda, aktsepteerida ja mõista, sest selles uues olukorras pole mul ka midagi paremat talle pakkuda.

Õhtul tulid Javi, Axel ja Marta veelkord paariks tunniks meie juurde hotelli. Axel oli beebist silmnähtavalt sisse võetud – muudki musitas teda ja kui titt mõned korrad vääksatas, siis tormas Axel talle kohe pai tegema ja kallistama. Ja siis laulsime Axeli algatusel beebile unelaulu: ää-ää, ää-ää, magama nüüd jää...

Sellised siis esimesed muljed meie perekonnast 4-liikmelisena.