Iris läks ülikooli
Natuke liialdasin, tegelikult siiski käis vaid. Kahel päeval. Aga eks omamoodi uhke värk ole see ikka ka, et 3,5-nädalane pidas oma hullu ema kõrval vastu kaks pikka loengupäeva. Õnneks ma küll ise ei õpetanud, vaid mind õpetati, kuidas õpetada. Esimene päev läks eriti hästi, sest esimesed 2-3 tundi Iris vaid põõnas magusasti oma vankris. Ülejäänud tunnid läksid vahepeal koridori peal jalutades, süües ja kandelinas pikutades. Teisel päeval oli tüdruk natuke kapriissem ja pidime ikka mitmeid kordi koridori pakku minema, et mitte loengut liigselt häirida. Meie preilil on ju kombeks, et kui miski ei meeldi, siis tuleb volüüm kohe põhja keerata, mitte tasakesi vääksuda. Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõned tunnid annab Irisega töises seltskonnas viibida küll, arvan et ilma suurema stressita, eriti hommikupoolsel ajal. Täispikka päeva aga enam ette ei võtaks, sest teise päeva lõpuks olin ma ise vaimselt sellest olukorrast ikka täitsa läbi. Toss läheb märkamatult välja, kui tuleb samaaegselt täita kahte rolli - olla ema ja kaasa mõtlev aktiivne õpilane. Õnneks kestab see kursus nüüd mitu kuud online-vormis ja füüsiliselt klassiruumis istumist tuleb veel kõigest paar korda ja sedagi kevade poole. Kui aeg käes, eks siis nuputame, kas ja kuidas.
Reedel on tegelikult ees veel kaks suurt sündmust, kus Irisel on "võimalus" osaleda. Minu väga kalli kolleegi doktoritöö kaitsmine ja õhtul karonka ehk pidulik õhtusöök vastsele doktorile. Hetkel on eesmärk koos Irisega mõlemast sündmusest osa võtta, aga eks lõplik otsus kujuneb siis, kui aeg on käes. Seega võib öelda, et enne oma esimese elukuu täitumist on see tüdruk saanud tubli sõõmu akadeemilist õhku. Las ta teeb siis omad järeldused, kuivõrd talle see meeldis või vastu hakkas. Kui ta sellest mingi trauma saab, siis ma luban, et kui ta peaks otsustama, et ülikooli minemise asemel hakkab farmeriks või maailmaränduriks, ma ei pahanda.
Seoses nende sellenädalaste akadeemiliste "seiklustega" on tulunud päris palju ka selle üle mõelda, mis on nii väikese lapsega paslik teha ja mis mitte. On hulk inimesi, kelle maailmapilti ei mahu, et pisikese beebiga koduseinte vahelt üldse väljutakse. Nende meelest on vastsündinu koht kodus ja teda ei käida laia ilma peal "tuulutamas". Ja selle põhimõtte taga on vist nii kultuurilisi kui ka meditsiinilisi põhjendusi, kuidas kellelegi. Juba Euroopa piires on päris erinevaid arusaamu, mis siis veel teistest kontinentidest rääkida. Näiteks mu poolakast sõbranna oli minu teost päris šokeeritud. Ütles et Poolas peetakse normaalseks, et esimese kahe nädala jooksul ei viida last üldse õue, järgmise kahe nädala jooksul võib viia rõdule ja alles siis õue. Ja seda ka siis, kui laps sünnib üsna soojal aastaajal (nt aprillis nagu temal). Ka on üsna tavapärane, et esimese elukuu jooksul lastakse lapse juurde vaid kõige lähemad pereliikmed, muud uudistajad hoitakse eemal. Ma arvan, et siin räägivad põhiliselt meditsiinilised tõekspidamised, et lapse immuunsüsteem on välja arenemata ning lapse organismi ja tervist tuleb väliste bakterite eest võimalikult kaua kaitsta.Kuna mul tekkis asja kohta kohe suurem huvi, siis ma lugesin netist, et Poolas ei tohi haiglasse ka lilli viia. Seda põhjendatakse sellega, et lilledega koos tuuakse sisse bakterid... Nojah, ma hakkan vist taipama, kuhu see koer on maetud :) Kui ma nüüd järgi mõtlen, tuleb meelde, et kunagi varem rääkisime me selle sama sõbrannaga ka sellest, et äsja sünnitanud emal on ka üsna range dieet selles osas, mida on hea süüa ja mida mitte. Kõik peab olema väga toitav ja eemärk on süüa toiduaineid, mis oletatavalt mõjuvad hästi parima rinnapiima tekkele. Ma püüan aru saada ja mitte iroonitseda, aga minu jaoks on see Poola rasedus- ja emaks saamise värk nii reglementeeritud, et mõjuba nagu raketiteadus. Ma saan paljalt kuulamisest juba stressi, ilma et ma ise neid norme peaksin täitma.
Teistes kultuurikontekstides on jälle kombeks (nt olen kuulnud, et Bulgaarias aga ka väga õigeusklike venelaste hulgas), et uudistajad hoitakse lapsest eemal 40 päeva pärast lapse sündi. Alles siis võib külla ja vaatama tulla ning last võõrastele näidata. Siin on tegemist vist mingite spirituaalsete põhjendustega. Umbes midagi sellist, et 40 päeva väjab laps kaitset "kurja silma" eest. Õigeusukiriku traditsioonide järgi õnnistab kirikuõpetaja last 40ndal päeval (ja siis vist möödub ka see kurja silma oht).
Vot mõned sellised näited siis. Meil on igal juhul mõned inimesed ikka külas käinud küll juba, ka esimesel nädalal, ja ma võtsin ka -8 kraadiga julguse kokku ja viisin lapse ikka õue ka. No mitte küll mingile metsikult pikale jalutuskäigule, aga 5 min jalutuskäik bussipeatusesse ei paistnud talle küll liiga tegevat. Ka täna käisime bussiga arsti juures, apteegis ja poes, kuigi termomeeter näitas kodust välja minnes -12. Poolakast sõbranna, kes elas kunagi paar aastat siinsamas Tamperes, ütles selle peale tähendusrikkalt: "Nojah, see on ju Soome!"
Teine teema on see, kuidas inimesed suhtuvad sellesse, et keegi võtab lapse (pealegi alla kuuse) loengusse kaasa. Meil oli seal loengus hästi kirju grupp. Mõned India ja Lähis-Ida maade mehed paistsid mind küll kõõrdpilguga vaatavat. Keegi midagi otseselt ei öelnud peale indialase, kes küsis, et kas mul siis lapsehoidjat ei ole, kes võiks minu loengus olles lapse eest hoolitseda? Mulle tundus kõige lihtsam öelda, et ma ilmetan oma last rinnaga, seega ma ei saa teda terveks päevaks kellegi teise hoolde jätta. Aga see tõik pani mind mõtlema klassierinevuste üle. Tõenäoliselt kuulub see india mees vähemalt kõrgemasse keskklassi (muidu ta poleks siia Soome õppima kunagi jõudnudki), mis tähendab, et vähemalt Indias on sul selles seisuses olemas kodused abiväed nii koristamise kui lapsehoidmise osas. Võibolla olekski tema intelligentne naine istunud loengus, samal ajal kui lapsehoidja oleks viibinud lapsega terve päeva kuskil ülikooli peal. Vahepeal oleks naine ehk vaid imetaja rolli täitmas käinud. Kui sedagi. Siin Soomes aga... noh, keskmine pere peab ja saabki hakkama ilma vanavanemate ja kolmandate isikute abita.
Reedel on tegelikult ees veel kaks suurt sündmust, kus Irisel on "võimalus" osaleda. Minu väga kalli kolleegi doktoritöö kaitsmine ja õhtul karonka ehk pidulik õhtusöök vastsele doktorile. Hetkel on eesmärk koos Irisega mõlemast sündmusest osa võtta, aga eks lõplik otsus kujuneb siis, kui aeg on käes. Seega võib öelda, et enne oma esimese elukuu täitumist on see tüdruk saanud tubli sõõmu akadeemilist õhku. Las ta teeb siis omad järeldused, kuivõrd talle see meeldis või vastu hakkas. Kui ta sellest mingi trauma saab, siis ma luban, et kui ta peaks otsustama, et ülikooli minemise asemel hakkab farmeriks või maailmaränduriks, ma ei pahanda.
Seoses nende sellenädalaste akadeemiliste "seiklustega" on tulunud päris palju ka selle üle mõelda, mis on nii väikese lapsega paslik teha ja mis mitte. On hulk inimesi, kelle maailmapilti ei mahu, et pisikese beebiga koduseinte vahelt üldse väljutakse. Nende meelest on vastsündinu koht kodus ja teda ei käida laia ilma peal "tuulutamas". Ja selle põhimõtte taga on vist nii kultuurilisi kui ka meditsiinilisi põhjendusi, kuidas kellelegi. Juba Euroopa piires on päris erinevaid arusaamu, mis siis veel teistest kontinentidest rääkida. Näiteks mu poolakast sõbranna oli minu teost päris šokeeritud. Ütles et Poolas peetakse normaalseks, et esimese kahe nädala jooksul ei viida last üldse õue, järgmise kahe nädala jooksul võib viia rõdule ja alles siis õue. Ja seda ka siis, kui laps sünnib üsna soojal aastaajal (nt aprillis nagu temal). Ka on üsna tavapärane, et esimese elukuu jooksul lastakse lapse juurde vaid kõige lähemad pereliikmed, muud uudistajad hoitakse eemal. Ma arvan, et siin räägivad põhiliselt meditsiinilised tõekspidamised, et lapse immuunsüsteem on välja arenemata ning lapse organismi ja tervist tuleb väliste bakterite eest võimalikult kaua kaitsta.Kuna mul tekkis asja kohta kohe suurem huvi, siis ma lugesin netist, et Poolas ei tohi haiglasse ka lilli viia. Seda põhjendatakse sellega, et lilledega koos tuuakse sisse bakterid... Nojah, ma hakkan vist taipama, kuhu see koer on maetud :) Kui ma nüüd järgi mõtlen, tuleb meelde, et kunagi varem rääkisime me selle sama sõbrannaga ka sellest, et äsja sünnitanud emal on ka üsna range dieet selles osas, mida on hea süüa ja mida mitte. Kõik peab olema väga toitav ja eemärk on süüa toiduaineid, mis oletatavalt mõjuvad hästi parima rinnapiima tekkele. Ma püüan aru saada ja mitte iroonitseda, aga minu jaoks on see Poola rasedus- ja emaks saamise värk nii reglementeeritud, et mõjuba nagu raketiteadus. Ma saan paljalt kuulamisest juba stressi, ilma et ma ise neid norme peaksin täitma.
Teistes kultuurikontekstides on jälle kombeks (nt olen kuulnud, et Bulgaarias aga ka väga õigeusklike venelaste hulgas), et uudistajad hoitakse lapsest eemal 40 päeva pärast lapse sündi. Alles siis võib külla ja vaatama tulla ning last võõrastele näidata. Siin on tegemist vist mingite spirituaalsete põhjendustega. Umbes midagi sellist, et 40 päeva väjab laps kaitset "kurja silma" eest. Õigeusukiriku traditsioonide järgi õnnistab kirikuõpetaja last 40ndal päeval (ja siis vist möödub ka see kurja silma oht).
Vot mõned sellised näited siis. Meil on igal juhul mõned inimesed ikka külas käinud küll juba, ka esimesel nädalal, ja ma võtsin ka -8 kraadiga julguse kokku ja viisin lapse ikka õue ka. No mitte küll mingile metsikult pikale jalutuskäigule, aga 5 min jalutuskäik bussipeatusesse ei paistnud talle küll liiga tegevat. Ka täna käisime bussiga arsti juures, apteegis ja poes, kuigi termomeeter näitas kodust välja minnes -12. Poolakast sõbranna, kes elas kunagi paar aastat siinsamas Tamperes, ütles selle peale tähendusrikkalt: "Nojah, see on ju Soome!"
Teine teema on see, kuidas inimesed suhtuvad sellesse, et keegi võtab lapse (pealegi alla kuuse) loengusse kaasa. Meil oli seal loengus hästi kirju grupp. Mõned India ja Lähis-Ida maade mehed paistsid mind küll kõõrdpilguga vaatavat. Keegi midagi otseselt ei öelnud peale indialase, kes küsis, et kas mul siis lapsehoidjat ei ole, kes võiks minu loengus olles lapse eest hoolitseda? Mulle tundus kõige lihtsam öelda, et ma ilmetan oma last rinnaga, seega ma ei saa teda terveks päevaks kellegi teise hoolde jätta. Aga see tõik pani mind mõtlema klassierinevuste üle. Tõenäoliselt kuulub see india mees vähemalt kõrgemasse keskklassi (muidu ta poleks siia Soome õppima kunagi jõudnudki), mis tähendab, et vähemalt Indias on sul selles seisuses olemas kodused abiväed nii koristamise kui lapsehoidmise osas. Võibolla olekski tema intelligentne naine istunud loengus, samal ajal kui lapsehoidja oleks viibinud lapsega terve päeva kuskil ülikooli peal. Vahepeal oleks naine ehk vaid imetaja rolli täitmas käinud. Kui sedagi. Siin Soomes aga... noh, keskmine pere peab ja saabki hakkama ilma vanavanemate ja kolmandate isikute abita.
Comments