Kui elu on mõnikord luksuslik

Kui eile meie printsess magas ja süüa eriti ei tahtnud (paistis et ta on rinna imemise ühtäkki ära unustanud ja refleksi õppimine võtab veidi aega), siis alates südaööst on ta suurema osa ajast olnud rinna otsas minu kaisus. Nii on öö ja pool tänasest päevast möödunud mõnusalt tugitoolis ja voodis üksteise kaisus külitades. On ilmeliselt hea ja rahulik ja turvaline tunne. Kõik on väga hästi, mitte kuhugi pole kiiret, ainult mina ja tema. Kõik asjad annavad oodata. Kogu muu elu väljaspool meie hotellituba on nii teisejärguline. Kui ta magab, saan ma kirjutada. Ka see on omamoodi luksus.

Tüdrukul on pikad mustad veidi krässus juuksed, lopsakad huuled ja hea jume. Võibolla on natuke Axeli moodi, aga võibolla pole ka. Mul on erapoolikuna raske hinnata :) Pisike ja habras aga absoluutselt täiuslik. Mul on fotokas, aga pole kaablit, et pilt üles laadida. Jõuab.

Südames on üks hästi suur tänutunne. Selle tüdruku eest. Selle eest, et kõik on nii hästi. Selle eest, et mind on õnnistatud nii kiire ja lihtsa sünnituse ning taastumisega. Selle eest, et inimesed mu ümber on nii toredad ja head. Päris tõsiselt - mina oma kogemuse põhjal ei suuda sellele osale Soome (või siis vähemalt TAYSi, mis on ehk ekstra klass) meditsiinisüsteemist, mis puudutab rasedust ja sünnitust, mitte midagi ette heita. Jätkub vaid tänutunnet ja kiidusõnu, sest see kõik siin sobib minu ootustega ja tegelikult isegi ületab neid. Sellised olid emotsioonid peale Axeli sündi ja ka nüüd. Aitäh!