2014

Paljud sõbrad ja tuttavad on öelnud, et 2013 oli keeruline või lausa raske aasta ning aastast 2014 oodatakse palju paremat. Kes teab, on see nüüd objektiivne või subjektiivne nägemus, aga ilmselt mingi tõde selles on, kui inimesed nii tajuvad. Minu arvates on meie pere teel olnud viimase 2-3 aasta lõikes rohkem katsumusi, kui kunagi varem - väga mitmes plaanis -, ning minu ootused aastale 2014 on seetõttu väga kõrged. Kummalisel kombel hakkas viimastel kuudel tekkima väga paljude kuude järel tunne, et me oleme nüüd andnud endast kõik, et sillutada tee uueks eluetapiks, ja nüüd jääb vaid ära oodata, millal see uus eluetapp avanema hakkab. Ma (ja ma peaaegu et julgen öelda me) olen saavutanud sisemise rahu, mis lubab vastu võtta selle, mis sündima hakkab. Mina olen lahti saanud tundest, et tuleb teha otsuseid - ja seejuures veel õigeid otsuseid - kogu eluks. Ma arvan, et meie võimuses on teada, mis on hea ja õige vaid konkreetsel hetkel, mingi käegakatsutava eluperioodi jooksul. Seejuures ei taga mitte miski ega keegi, et mis tundub õige nüüd, ei osutu valeks või mittesoovitavaks 10, aga võibolla juba 5 või 2 aasta pärast. Meie viga on selles, et me tahaks vastu võtta l õ p l i k k e otsuseid, mis oleks igikestvad ja igiõiged. Ja kuna on nii tohutult vastutusrikas ja tegelikult ebainimlikult ilmvõimatu teada, mida me täpselt tahame oma elult 10 ja rohkema aasta pärast, siis on väga rumal koormata ennast kohustusega suuta mõelda nii pikalt ja ratsionaalselt ette. Ma olen aru saanud, et on äärmiselt inimlik oma meelt muuta ja isegi eksida. Aga miskipärast kipume me arvama, et eksimine on rumal ja me peame sellest iga hinna eest hoiduma. Miks me kardame eksida? Ilmselt on võime teha "õigeid" otsuseid mingi tunnus, millega paljud inimesed mõõdavad küpsust ja täiskasvanulikkust. Sellest tulenevalt, kui sa teed "vale" otsuse, oled lapsik, mõtlematu, vastutusvõimetu ja asotsiaalne ja kõike muud koledat. Mis omakorda toob kaasa häbi ja läbikukkumise tunde eelkõige iseenda aga ka teiste endale tähtsate inimeste ees. See on ilmselt individuaalne, kas tunned kohustust õigesti käituda ainult enda või ka teiste ees. Mulle tegelikult ei lähe suurt korda, mida teised arvavad, Javile aga paistab tema teatud pereliikmete arvamus võtmetähtsusega olevat. Mis teeb olukorra kogu meie pere jaoks kraadi võrra keerulisemaks.

Möödunud aasta jooksul õppisin ma ilmselt kõige rohkem seda, kuidas ennast säästa. Ja ma õppisin ennast kehtestama viisil, kuidas tundsin, et enese säästmine on kõige edukam. Ma sain aru, et kõige arulagedam asi on asjadest ette rutata ning nendega oma mõtetes tegeleda ning samme astuda enne, kui on õige aeg. Asi ei ole selles, et ma oleksin 100% kahe jalaga kindlalt maa peal astuv inimene, kellel pole unelmaid ja salasoove, aga praktiline elu tõepoolest näitab, et meie energiavarud on piiratud ning on rumal elada paralleelelusid, keskendudes asjadele, mis tõenäoliselt mõne päeva või nädala pärast on kogu oma tähtsuse kaotanud ning mineviku hõlmas. Nii ma olengi endasse programmeerinud, et kui mingi uus asi või suund vaatevälja tekib, siis anna sellele natuke aega ning hakka selle kallal intensiivsemalt tegutsema alles siis, kui see ka mõne aja möödudes veel samamoodi vaateväljas on. Minu üks katsumustest siin elus paistab olema see, et minu kõrval on inimene, kellel on suhteliselt vastupidine arusaam sellest, kuidas uute väljavaadete puhul tegutseda. Ega sellest poleksiki midagi halba, sest inimesed ongi erinevad, aga paraku paarisuhtes olles juhtub sageli nii, et ühe meeleolud ja hetketegemised mõjutavad teise omasid viisil, mis muutub koormavaks. Nii ma olengi õppinud enese jaoks konkreetselt sõnastama ja teisele välja ütlema, kui ma ei taha, et mind millessegi segatakse. Kui tahate, nähke selles vähilikku tagurpidikõndi või pea liiva alla peitmist, kuid tundub, et minu puhul selline tegutsemisviis toimib. See säästab mind ning laseb keskenduda asjadele, mis on mulle olulised. See laseb mul asjadega rahulikult harjuda ja ennast nendega suhestada, ilma et ma automaatselt eitama kukuksin (mis muidu nii kerge juhtuma on). Ja eelkõige laseb see mul rohkem hetkes elada, nautida seda, mis olemas ja mulle rõõmu pakub.

Ma soovisin aastalt 2013 julgust ja otsustusvõimet. Suund oli sinna, et kolime Eestisse ja hakkame tegelema hoopis millegi muuga, kui seni. Võimalusi selleks oli mitmeid, kuid peale igakülgset vaagimist ning peaaegu otsustamist läks ikka nii, et ükski tee ei tundunud 100% kindel. Ma ei tea, kas nii läks sellepärast, et julgust ja otsustusvõimet polnud ikkagi piisavalt või need teed polnud meie jaoks määratud ja miski hoidis meid neid samme tegemast.

Ma ei ole päris täpselt aru saanud, kui palju minu jaoks tähendab saatus ja määratus ning kui palju on meie enda kätes. Ma vist balansseerin kuskil nende kahe usu vahel. Aegajalt on mul küll väga tugev usk, et kui ma olen endast kõik andnud, et mingit konkreetset eesmärki saavutada, kuid lõpuks jääb see ikkagi kättesaamatuks, siis ju astus mängu saatus - see asi polnud mulle, nii lihtsalt pidi minema. Samal ajal usun ma aga tugevalt sellesse, et käed rüpes kodus saatuse märke ja vingerpusse oodates ei jõua ma siin elus kohe kuidagi kuhugi. Ikka ja alati tuksub mul kuklas teadmine, et kui ma midagi tahan, siis tuleb mul astuda teatud samme. Tuleb mõelda, tuleb tegutseda, tuleb ennast oma mugavustsoonist välja vedada. Selles mõttes usun, et minu elu sisu on eelkõige ikkagi minu enda kätes. Asjad ei juhtu iseenesest, aga millegipärast ei juhtu meiega ka kõik ja nii, nagu sooviksime.

Ka selle aasta soov on seotud julguse ja otsustamisega, aga veidi teises võtmes. Ma soovin, et kogu seda aastat saadaks teadmine, et ükskõik mis otsused me vastu võtame, on need ajas õiged ja pole kahetsemisele ja kritiseerimisele määratud. Ma soovin, et misiganes tee me valime, suudaksime me sellele täiel määral keskenduda ning uskuda, et see oli parim, mis meiega juhtuda võis. Kui on usk iseendasse ja oma tegudesse, siis ongi kõik hästi.

Kui kogu see ebamäärane jutt nüüd kokku võtta, siis ma soovin meie perele uut suuremat kodu siinsamas Tamperes või Tampere lähistel, Javile uut tööd või vähemasti mõtestatud ja sihikindlat tegutsemist selle leidmisel ning iseendale soovin rahulikku ja nauditavat kodust elu oma kahe lapse seltsis. See viimane polegi nii iseenesestmõistetav.