Ilmast siis ja nüüd

Juba nädalaid ühtmoodi pilves taevast põrnitsedes tuleb pähe selline võrdlus. Kui Axel sündis päikeselisel veebruaripäeval, mil päike oli hakanud juba kõrgelt käima ja katuserennidest nirises päikese käes sulanud lumevesi, siis tüdruk sündis keset lõputuna näivat pilvist perioodi, mis ei näi iialgi otsa saavat. 2012. aasta talv oli hästi lumerohke. Meil on aprilli alguse pildid, kus lumevallid on üüratud ja maha sadas veel uus paks kiht lund. Selle aasta talv aga... Minu mäletamist mööda nägime me viimati päikest vanaema Marta meie juurde jõudmise järgsel pühapäeval, 29. detsembril, kui käisime Pyynikkil jalutamas. Väärib esiletõestmist, et see päev oli esilekerkiv ja mäletamist vääriv pikema (vist juba paar nädalat kestnud) pilveperioodi jooksul. On olnud ikka väga erakordne talv. Lumeta ja suurema vihmata. Rohi rohetab õues, taevas on enamasti ühtlaselt hall, soojakraade stabiilselt umbes 3, mõnedel päevadel koguni 6. Sageli on selline tunne, et käes on aprill, mitte jaanuar. Eestis (aga kes teab, võibolla ka meil siinsamas metsas) õitsevad sinililled. Isegi kui ma tean, et selliseid talvi umbes kord 10 aasta jooksul eksisteerib, siis ikkagi hakkab ka minusse väike kahtlus hiilima, kas sel talvel üldse lund tuleb ja see mõneks ajaks püsima jääb. Javi on muidugi täielikus paanikas. Selle ilma taustal oli tüdruku sünd üks väga kirgas päikesekiir.