1. september, Madriid

Kui ärkasin, olid Edu ja Taru juba läinud, sõitsid Baskimaale kontsertile. Dušist tuli ainult külma vett ja gaasiahjuga ei saanud hakkama. Mis siis ikka – kiire külm dušš ja juuksed kolmas päev pesemata. Meeleolu tegi heaks see, et suutsin Ryanairi pileti Tamperre broneerida. Olin pakkumisi juba kaua aega piielnud ja lootnud, et äkki lähevad odavamaks mingil hetkel, aga ikka vastupidi. Kuidagi kindlustunnet andis see kojujõudmise pilet. Nüüd on siis otsustatud, et 10. septembril on kojusõit. Läksime esmalt kottidega bussijaama, et asjad pakihoidu panna, siis El Pradosse. Halva üllatusena selgus, et olgugi, et mul on ISIC-kaart, kehtib soodustus sellega El Prados ainult KUNI 25nda eluaastani. Ja vahe on suur – kas tasuta või maksad kuus eurot. Mul õnnestus siiski nii kurbi silmi teha, et piletimüüja lasi mu tasuta sisse. Olin õnnelik ja tänulik. Muuseum oli muljetavaldav: Rembrandti, Caravaggio, Rubensi, Goya, Velasguezi jt maale ei näe just igapäev. Muuseum võttis terve pärastlõuna ja siis oligi aeg bussile minna, et La Mangasse Pedro juurde sõita.
Tundsin, et bussis mu tänane peavalu kadus ja enesetunne muutus heaks. Järsku oli selline imeline teelolekutunne. See on see, mida ma kogu aeg otsin. Sain aru, et kohalolekutunne pole minu jaoks iialgi võrdväärne teelolekutundega. Viimane on see, mis toob mulle õnnetunde. See on see, mida ma alateadlikult alati taga igatsen. Võibolla seetõttu, et teelolekuga käib alati kaasas mingi sundimatus ja muretus. Kui jõuad kohale, algab praktiline maailm, sagimine, asjaajamine, probleemid.

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Tuleb välja, et massaaž võib ka kurja teha!

Ma olen suur massaažifänn ja olen oma elus päris paljude erinevate inimeste käte all end mudida lasknud. Kuna ma pole tehnikate alal üldse mingi ekspert, siis otsustan ma massaaži headuse üle selle järgi, kas mu keha ja hing selle järel nurruvad või mitte. Olen alati suuremal või vähemal määral oma massaažikogemusega rahule jäänud. Eriti fantastilise kogemuse olen saanud Rakveres Hea Tunde Toas. Seal oli kõik i-täpini paigas, et elamust saada. Ja siis muidugi shiatsu! Poolteist või koguni paar aastat tagasi sattusin ma täiesti juhuslikult shiatsu massaaži ja see, mida ma kogesin, oli väga teistmoodi (kui klassikaline massaaž). Ma arvan, et see on väga minu asi. Käisin seal õige mitu korda, aga siis jäin Irist ootama ja rasedana pole shiatsu soovitatav. Nüüd, sügisel, jõudis jälle kätte aeg, kus mu keha hakkas massaaži järele lausa karjuma. Kahjuks on aga kahe lapse kõrvalt massaažiseanssideks võimaluse leidmine keeruline ja ega raha ka praegu just loopida pole. Nii otsustasin kasutad...
Read more

North Stradbroke ja vene laensõnad

Image
Lana ja Alex kutsusid meid endaga kaas North Stradbroke'i saarele. Olime pikki kuid mõelnud seal ära käia, kuid ikka oli ettevõtmine ühel või teisel põhjusel ära jäänud. Eelkõige seetõttu, et North Stradbroke nagu enamus Queenslandi (ja ilmselt kogu Austraalia) saari ja rahvusparke on jalamehele kas üldse kättesaamatud või siis suhteliselt ebamugavad kohad külastamiseks. Tihtilugu pole tavalisest sõiduautostki kasu, sest mõnusaimad kohad on sillutamata ja suhteliselt metsikute teede taga, mida ületab vaid neljarattaveolisega. Samas tasub silmas pidada, et ka lihtsalt neljarattaveolise sõiduki omamisest veel ei piisa, kogu lõbu on kättesaadav neile, kes lunastavad spetsiaalse loa neljarattalisega rahvusparkides liikumiseks. Praam Brisbane'i idapoolseimast otsast saarele väljus kell 6 hommikul, nii et ärkamine oli kaugelt enne kukke ja koitu. Sadamas saime kokku kogu reisiseltskonnaga. Lisaks Alexile (Sergei nr 1) ja Lanale veel 2 Sergeid, Olga, 2 Mašat (üks pisike), Arina (veidi...
Read more

Koolikute vs. gaaside vs. üleväsimuse dilemma

Axel on tubli poiss. Sööb palju, naeratab südantsulatavalt, kõõksub vahepeal naerda, teeb hea tujuga voodis pikalt võimlemisharjutusi, uurib maailma ja magab pikki päevaunesid. Isegi ööunesid magab paremini kui rahuldavalt. Ainus asi, mis vajab lihvimist, on päevaunne saamine ja toas magamisega nõustumine. Peale mitut öist söömist ning üsna regulaarseid 2,5-tunniseid uinakuid arvab Axel, et hommik algab vahemikus 6-7.30. Siis ta sööb, laseb rõõmuga mähkmed vahetada, siis sööb jälle ja tšillib meie voodis ja oma voodis karusselli all, siis väsib ja viriseb, mille peale saab jälle süüa. Niiviisi asjatades möödub oma 2-2,5 tundi ja edasi oleks tal minu arvates aeg uinakule minna. Konks on aga selles, et nuputa mida sa nuputad, Axel keeldub kategooriliselt magama jäämast. Esmane lahendus on käeulatuses - poiss kärusse ja õue jalutama. Jalutame vähemalt tunni, siis lükkan ta rõdule magama ja ta nohiseb seal magada veel 2-3 tundi. Edasi tuleb hommikule sarnane ülevaloleku rituaal, ainult et ...
Read more