1. september, Madriid

Kui ärkasin, olid Edu ja Taru juba läinud, sõitsid Baskimaale kontsertile. Dušist tuli ainult külma vett ja gaasiahjuga ei saanud hakkama. Mis siis ikka – kiire külm dušš ja juuksed kolmas päev pesemata. Meeleolu tegi heaks see, et suutsin Ryanairi pileti Tamperre broneerida. Olin pakkumisi juba kaua aega piielnud ja lootnud, et äkki lähevad odavamaks mingil hetkel, aga ikka vastupidi. Kuidagi kindlustunnet andis see kojujõudmise pilet. Nüüd on siis otsustatud, et 10. septembril on kojusõit. Läksime esmalt kottidega bussijaama, et asjad pakihoidu panna, siis El Pradosse. Halva üllatusena selgus, et olgugi, et mul on ISIC-kaart, kehtib soodustus sellega El Prados ainult KUNI 25nda eluaastani. Ja vahe on suur – kas tasuta või maksad kuus eurot. Mul õnnestus siiski nii kurbi silmi teha, et piletimüüja lasi mu tasuta sisse. Olin õnnelik ja tänulik. Muuseum oli muljetavaldav: Rembrandti, Caravaggio, Rubensi, Goya, Velasguezi jt maale ei näe just igapäev. Muuseum võttis terve pärastlõuna ja siis oligi aeg bussile minna, et La Mangasse Pedro juurde sõita.
Tundsin, et bussis mu tänane peavalu kadus ja enesetunne muutus heaks. Järsku oli selline imeline teelolekutunne. See on see, mida ma kogu aeg otsin. Sain aru, et kohalolekutunne pole minu jaoks iialgi võrdväärne teelolekutundega. Viimane on see, mis toob mulle õnnetunde. See on see, mida ma alateadlikult alati taga igatsen. Võibolla seetõttu, et teelolekuga käib alati kaasas mingi sundimatus ja muretus. Kui jõuad kohale, algab praktiline maailm, sagimine, asjaajamine, probleemid.