9. september, Girona ja Barcelona

Kell 6 hommikul tuli juba Hectori poolt lahkuda, et õigeks ajaks Girona lennujaama jõuda. Hector saatis meid bussijaama, jätsime nägemiseni (mis kohe ka õigustust leiab!), ja võtsime bussi Gironasse. Seal selgus, et tohoo hullu, meie lend on viis tundi edasi lükatud. See tähendas, et Kasial polnud mingit lootust Stanstedist Glasgow lennujaama jõuda, et sealt lendu Vilniusesse sõbra Sarase pulma võtta. Ja mina... Stanstedi küll jõuan, aga selle hilinemisega pole mingit mõtet enam üheks ööks Bristolisse minna, nagu algul planeeritud. Jah, kujutan juba ette, mida Euclide sellest järjekordsest alt-ära-hüppamisest arvab... Hüsteerilised hetked üle elatud, leidis Kasia lõpuks siiski suure juhuse läbi uue lennu Vilniusesse. Ja mina otsustasin, et kõige mõistlikum on tänane lend homse vastu vahetada ja veel üks öö Barcelonas veeta. Helistasime Hectorile ja ütlesime, et ”siin me oleme!” Jälle! Hector oli päris šokeeritud, ilmselt arvas, et ega vist saagi meist kunagi lahti...
Kui järele mõelda, siis kõige hullema enesetunde, kui su lend edasi lükatakse või hoopis ära jäetakse, tekitab Ryanairi puhul see, et mitte keegi ei aita sind. Mitte kellelgi pole kohustust aidata. Või siis vähemalt püütakse sellist muljet jätta. Kõik on järsku ainult ja ainult sinu asi. Alates sellest, kust infot leida, kuni selleni, et kes maksab. Ja alati on see ärajäänud lend justkui sinu eralõbu. Seetõttu ma Ryanairi kellelegi soojalt ei soovitagi. Aga... tean, et lendan nendega jälle. Seetõttu, et nii konkurentsitult madalaid lende ei leia reeglina kuskilt mujalt. Nii Ryanair siis ilusasti elabki – nii ilma kui ühes minu pahameelega.
Sõitsime siis tagasi Barcelonasse, mina läksin oma kompsudega Hectori poole, Hector läks Kasiat Barcelona lennujaama saatma. Et kindel olla, et ta seekord ikka lennukile läheb ;) Veetsime Hectoriga vaikse õhtu kodus. Jah, eks ta kuriteona tundub, mõeldes kui palju Barcelonas avastamata jäi, kuid olime mõlemad kurnatud eelnevatest päevadest ja öödest. Tundsin külmetust ligi hiilivat (eks eelmiste päevad vihmavees pladistamine hakkas lõpuks tunda andma. Seda enam, et haigus oli La Mangas ilmselt ainult peitu pugenud ja ainult ootas aega, millal jälle nina välja pista. Nii siis istusingi oma viimase päeva Barcelonas nina luristades teetassi taga. Hector tegi õhtusöögi, vaatasime filmi ja läksimegi magama.