9. september, Girona ja Barcelona

Kell 6 hommikul tuli juba Hectori poolt lahkuda, et õigeks ajaks Girona lennujaama jõuda. Hector saatis meid bussijaama, jätsime nägemiseni (mis kohe ka õigustust leiab!), ja võtsime bussi Gironasse. Seal selgus, et tohoo hullu, meie lend on viis tundi edasi lükatud. See tähendas, et Kasial polnud mingit lootust Stanstedist Glasgow lennujaama jõuda, et sealt lendu Vilniusesse sõbra Sarase pulma võtta. Ja mina... Stanstedi küll jõuan, aga selle hilinemisega pole mingit mõtet enam üheks ööks Bristolisse minna, nagu algul planeeritud. Jah, kujutan juba ette, mida Euclide sellest järjekordsest alt-ära-hüppamisest arvab... Hüsteerilised hetked üle elatud, leidis Kasia lõpuks siiski suure juhuse läbi uue lennu Vilniusesse. Ja mina otsustasin, et kõige mõistlikum on tänane lend homse vastu vahetada ja veel üks öö Barcelonas veeta. Helistasime Hectorile ja ütlesime, et ”siin me oleme!” Jälle! Hector oli päris šokeeritud, ilmselt arvas, et ega vist saagi meist kunagi lahti...
Kui järele mõelda, siis kõige hullema enesetunde, kui su lend edasi lükatakse või hoopis ära jäetakse, tekitab Ryanairi puhul see, et mitte keegi ei aita sind. Mitte kellelgi pole kohustust aidata. Või siis vähemalt püütakse sellist muljet jätta. Kõik on järsku ainult ja ainult sinu asi. Alates sellest, kust infot leida, kuni selleni, et kes maksab. Ja alati on see ärajäänud lend justkui sinu eralõbu. Seetõttu ma Ryanairi kellelegi soojalt ei soovitagi. Aga... tean, et lendan nendega jälle. Seetõttu, et nii konkurentsitult madalaid lende ei leia reeglina kuskilt mujalt. Nii Ryanair siis ilusasti elabki – nii ilma kui ühes minu pahameelega.
Sõitsime siis tagasi Barcelonasse, mina läksin oma kompsudega Hectori poole, Hector läks Kasiat Barcelona lennujaama saatma. Et kindel olla, et ta seekord ikka lennukile läheb ;) Veetsime Hectoriga vaikse õhtu kodus. Jah, eks ta kuriteona tundub, mõeldes kui palju Barcelonas avastamata jäi, kuid olime mõlemad kurnatud eelnevatest päevadest ja öödest. Tundsin külmetust ligi hiilivat (eks eelmiste päevad vihmavees pladistamine hakkas lõpuks tunda andma. Seda enam, et haigus oli La Mangas ilmselt ainult peitu pugenud ja ainult ootas aega, millal jälle nina välja pista. Nii siis istusingi oma viimase päeva Barcelonas nina luristades teetassi taga. Hector tegi õhtusöögi, vaatasime filmi ja läksimegi magama.

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Tuleb välja, et massaaž võib ka kurja teha!

Ma olen suur massaažifänn ja olen oma elus päris paljude erinevate inimeste käte all end mudida lasknud. Kuna ma pole tehnikate alal üldse mingi ekspert, siis otsustan ma massaaži headuse üle selle järgi, kas mu keha ja hing selle järel nurruvad või mitte. Olen alati suuremal või vähemal määral oma massaažikogemusega rahule jäänud. Eriti fantastilise kogemuse olen saanud Rakveres Hea Tunde Toas. Seal oli kõik i-täpini paigas, et elamust saada. Ja siis muidugi shiatsu! Poolteist või koguni paar aastat tagasi sattusin ma täiesti juhuslikult shiatsu massaaži ja see, mida ma kogesin, oli väga teistmoodi (kui klassikaline massaaž). Ma arvan, et see on väga minu asi. Käisin seal õige mitu korda, aga siis jäin Irist ootama ja rasedana pole shiatsu soovitatav. Nüüd, sügisel, jõudis jälle kätte aeg, kus mu keha hakkas massaaži järele lausa karjuma. Kahjuks on aga kahe lapse kõrvalt massaažiseanssideks võimaluse leidmine keeruline ja ega raha ka praegu just loopida pole. Nii otsustasin kasutad...
Read more

North Stradbroke ja vene laensõnad

Image
Lana ja Alex kutsusid meid endaga kaas North Stradbroke'i saarele. Olime pikki kuid mõelnud seal ära käia, kuid ikka oli ettevõtmine ühel või teisel põhjusel ära jäänud. Eelkõige seetõttu, et North Stradbroke nagu enamus Queenslandi (ja ilmselt kogu Austraalia) saari ja rahvusparke on jalamehele kas üldse kättesaamatud või siis suhteliselt ebamugavad kohad külastamiseks. Tihtilugu pole tavalisest sõiduautostki kasu, sest mõnusaimad kohad on sillutamata ja suhteliselt metsikute teede taga, mida ületab vaid neljarattaveolisega. Samas tasub silmas pidada, et ka lihtsalt neljarattaveolise sõiduki omamisest veel ei piisa, kogu lõbu on kättesaadav neile, kes lunastavad spetsiaalse loa neljarattalisega rahvusparkides liikumiseks. Praam Brisbane'i idapoolseimast otsast saarele väljus kell 6 hommikul, nii et ärkamine oli kaugelt enne kukke ja koitu. Sadamas saime kokku kogu reisiseltskonnaga. Lisaks Alexile (Sergei nr 1) ja Lanale veel 2 Sergeid, Olga, 2 Mašat (üks pisike), Arina (veidi...
Read more

Koolikute vs. gaaside vs. üleväsimuse dilemma

Axel on tubli poiss. Sööb palju, naeratab südantsulatavalt, kõõksub vahepeal naerda, teeb hea tujuga voodis pikalt võimlemisharjutusi, uurib maailma ja magab pikki päevaunesid. Isegi ööunesid magab paremini kui rahuldavalt. Ainus asi, mis vajab lihvimist, on päevaunne saamine ja toas magamisega nõustumine. Peale mitut öist söömist ning üsna regulaarseid 2,5-tunniseid uinakuid arvab Axel, et hommik algab vahemikus 6-7.30. Siis ta sööb, laseb rõõmuga mähkmed vahetada, siis sööb jälle ja tšillib meie voodis ja oma voodis karusselli all, siis väsib ja viriseb, mille peale saab jälle süüa. Niiviisi asjatades möödub oma 2-2,5 tundi ja edasi oleks tal minu arvates aeg uinakule minna. Konks on aga selles, et nuputa mida sa nuputad, Axel keeldub kategooriliselt magama jäämast. Esmane lahendus on käeulatuses - poiss kärusse ja õue jalutama. Jalutame vähemalt tunni, siis lükkan ta rõdule magama ja ta nohiseb seal magada veel 2-3 tundi. Edasi tuleb hommikule sarnane ülevaloleku rituaal, ainult et ...
Read more