10. september: Girona, London Stansted, Tampere

Eelmise hommiku kordussaade. Kuni hetkeni, mil Hectoriga üksteisele ”head aega” ütlesime. Ei, tegelikult ikka senini, kui ennast lõpuks London Stanstedi lennukilt leidsin. Siis uskusin, et nüüd võib ennast Inglismaale mõelda. Mõne tunni möödudes olingi Stanstedis. Kõik oli ühtäkki väga väga teistmoodi. Olin justkui pooleldi Soomes, sest viis tundi lennujaamas ootamist möödus soomekeelses õhkkonnas, kuna minu selja taha maandus perekond soomlasi. Aga mis seal ikka, ei lasknud ennast ootamatust kojujõudmisest häirida. Kui aus olla, siis tekkis sellest hoopis mingi turvatunne. Kiskusin magamiskoti välja ja veetsin paar tundi magades. Tampere lennu pardaleminekut oodates nägin äkki tuttavat nägu. Pierro! Oli Itaalias puhkusel käinud ja nüüd Soome tagasi. Olime mõlemad rõõmsad, et omale üksteisest reisikaaslased leidsime. Kellegagi juttu rääkides polnud aega niivõrd ärevust tunda kojujõudmise ja... eelkõige Javiga kaaskohtumise ees. Kaks kuud üksteist nägemata! Üle elasime. Või... Olin Javile pakkunud kolm võimalust, kus ta mind kohata võib: a) lennujaamas, b) rongijaamas, c) kodus Hervantas. Ütles, et kõige mõistlikum on rongijaam, kuhu ma lennujaamast kenasti Ryanairi bussiga saan ja siis saame koos bussi Hervantasse võtta. Mõtlesin, okei, arusaadav, vastuvõetav. Kui ma lennujaamast oma pagasi kätte sain ja mõttes juba Ryanairi bussile astusin, vaatas äkki vastu tuttav silmapaar. Olin koju jõudnud! Varem, kui oodata oskasin....