7. september, Barcelona

Peale poole ööni filmi vaatamist ärksime suht hilja. Hommikusöögiks võtsime nurgapealsest baarist kuuma šokolaadi ja mingeid suussulavalt magusaid pulgakesi (churros). Siis võtsime saatusliku bussi nr 24... Kui bussilt maha tulime ja Gaudi pargi poole kõndima hakkasime, avastasin äkki, et rahakotti mu kotis pole... Peale mõningat meenutamist oli selge, et mina ise šokolaadibaarist selle hetkeni rahakotti kaotada ei saanud. Ma polnud oma õlakotti lihtsalt avanud. Jäi mingi võimalus, et rahakott kukkus maha vahetult enne baarist lahkumist. Niisiis läksime baari tagasi, kuid... seal polnud loomulikult midagi nähtud. Edasi otsida polnud mõtet, enam kui tõenäoliselt oli see bussis kellegi kuratlike näppude vahele jäänud. Juhiload, üliopilaskaardid nii Soomes kui Eestis, pangakaardid, suht suur summa sularaha – kõik läinud! Õnneks oli pass alles! Sulgesin kiiresti oma pangakaardid ja läksime politseisse avaldust kirjutama. See võttis vähemalt kaks tundi aega, kuid lõpuks oli tõend varguse toimumisest käes ja see pidi mind hiljem Eestis dokumentide taastamisel aitama. Elame-näeme. Hector ja Kasia püüdsid mind lohutada, kuid... tagajärjetult. Neil vastav kogemus puudub, minuga on sama aga ju kaks korda varemgi juhtunud. Kuidas nad saavadki mõista, et sellises olukorras pole ma vihane mitte Barcelona ja varaste ja kõigi pättide-kaabakate peale, vaid eelkõige iseendale. Mina olen ju see, kes on lasknud seda endaga juhtuda! Püüdsin end hoida masendusse langemast, kuid mida aeg edasi, seda raskemaks läks... Asja ei teinud paremaks see, kui Kasia ja Hector kaks tundi internetikohvikus lennupileteid otsisid ja broneerisid ning mina ootasin, ootasin, ootasin... Õues sadas tihedat vihma, rahatu... Kuhu minna, mida teha? Elu on ebaõiglane mu vastu! Tundsin, kuidas tüdimus, väsimus ja enesehaletsus minus kasvavad. Viimane on kõige hullem. Selles mõttes, et olen aastaid püüdnud vabaneda enesehaletsustundest. Ometigi on seesugustes situatsioonides võimatu oma emotsioone kontrollida. Viimaks olid Hector ja Kasia omadega valmis ja läksime sööma. Siis Sagrada Familia hiigelkatedrali vaatama. Kui Carlesi tööpäev lõppes, töötab ka reisijuhina, läksime koos õllele, siis Hectori poole. Oli plaanis välja minna, kuid mind valdas tujutus peale päevaseid üleelamisi. Suutsin Hectorit ja Kasiat veenda, et mul pole midagi selle vastu, kui nemad kahekesi lähevad ja mina koju jään. Nii nad siis läksidki ja mina tundsin kergendust, et lõpuks ometi saan omaette olla. Olin seda üksiolekuhetke nii väga vajanud. Nutsin oma halvad emotsioonid välja. Rääkisime Javiga telefonitsi. Rahunesin maha ja läksin magama.