3. september, La Manga

Hommikul ärkasime plaaniga windsurfi proovida. Aeg aga läks ja lükkasime selle õhtusse edasi. Läksime randa ja kui Kasial ja Vincentel sellest isu täis sai, polnud mulle ikka veel küllalt. Võibolla et olengi päikesest, merelainetest ja rannaliivast küllastamatu. Lõuna paiku, kui ilmselt päikesepiste äärel olin, läksin Pedro poole tagasi. Pedro keetis oma kuulsat lentilsi (läätsed) ja Vincente küpsetas tortillat. Sõime korraliku lõunasöögi ja kui õhtupoolik kätte jõudis, läksime Kasiaga randa tagasi. Vesi oli meres nii soe, et vees oli palavam kui väljas. Siis oli aeg windsurfi õppida. Kõigepealt proovis Vicente, kuid asi ei edenenud sugugi. Siis oli minu kord. Vicente vettekukkumisi näinud, olin kindel, et plartsatan vette esimese viie sekundi jooksul. Ometigi juhtus mingi ime – sain lauale ja purje üles ning laua isegi veidi liikuma. Otsekohe. Pedro ütles tunnustavalt, et olen ilmselt tema kõige kiirem õpilane. Muidugi oli seda kõrvuliigutav kuulda, kuid kõige olulisem, et olin windsurfist hetkega vaimustuses. Oleksin aina ja aina proovinud ja õppinud, kuid ka Kasia tahtis oma alguse teha ja õhtupimedus tuli kätte. Õhtul tuli Pedro sõber Paolo külla, sõime läätseid ja ajasime juttu.

Comments

Popular posts from this blog

Tuleb välja, et massaaž võib ka kurja teha!

Päikesepaiste pahupool (ei ole aprillinali)

Head sõrataudi kõigile!