2. september, La Manga

Istusime bussijaamaesisesse nö kohvikusse (see tiitel on küll veidi suurejooneline selle paiga kohta) maha, et hommikust süüa. Kasia püüdis igaks juhuks veelkord Pedrole helistada. Järsku oli automaatvastaja asemel teisel pool toru Pedro! Kuuldes, et me La Mangas oleme, oli Pedro ülimalt kohkunud. Oli päevad sassi ajanud ja arvas, et saabume alles reedel, st täna. Aga vaat kus lops! Ütles, et sellele pole vabandust, et ta sellise vea tegi. Üritasime teda rahustada, et pole hullu, oleme elus ja terved. Lõpuks jäi nii, et kohtume kl 18 õhtul, sest varem ei sa ta Murciast tulema. Nüüd on kell pool tundi üle 18 ja Pedrot ei kuskil. Ei oska nagu midagi arvata... aga rand on fantastiline: õhk soe ja mõnus tuuleiil, meri siniroheline ja vahutav. Unistasin sellisest pikast laisast päevast rannas kogu selle reisi jooksul. Lõpuks on see päev käes. Olen õnnelik.
Pedroga saime kokku kl 21.30. Enne seda jõudsime veel sangriat juua ja patatas bravas ära proovida. Pedro tuli ja ütles lihtsalt, et ta ei hakka vabandama, mõistlikku seletust asjale ju pole. Mulle selline suhtumine sobis. Sõitsime Pedro poole. Olin rabatud, millistes luksuslikes (minu jaoks) tingimustes kogu ta perekond La Mangas oma suved veedab. Perekonna peale kokku kolm korterit a’la 20 meetrit rannast. Fantastiline. Käisime duši all ja tundsime enda järsku üliõnnelikena – lihtsalt selle võimaluse üle kleepuvast liivakorrast lahti saada ja jälle kord kord puhas olla. Mõne tunni pärast saabus Pedro sõber Vicente. Poisid läksid ujuma, meie Kasiaga nautisime lihtsalt vaikset merd ja sooja suveõhtut.
Comments