2. september, La Manga

Südaööl olime La Mangas. Pedrot ei kuskil. Telefon ei vasta, polnud teda ka ei tunni ega 1,5 pärast. Helistasin keset ööd Javile ja küsisin, äkki on tal mingi teine number. Ei. Kui selgus, et hosteli leidmine on La Mangas lootusetu, seadsime Kasiaga sammud randa ja otsustasime öö seal veeta. Seadsime oma väikese hotelli valmis. Meie kohal laiutas tähistaevas, ees oli meri, seljataga maantee. Mõtlesime, et heidame magama, aga kus sa sellega, järsku olid kohal traktoristid, kel oli öine ülesanne rand nö üles künda. Ootasime nende minekut, kuid neil ei paistnud kuhugi kiiret olevat. Lõpuks oli mul ükskoik, pugesin magamiskotti, ja uni tuli magus. Ärkasin, kui esimesed hommikused sörkijad randa tulid, magasin edasi, siis oli mutikesi koerakestega näha, magasin edasi. Lõpuks löödi otse meie selja taga baariuksed valla. Jah, olime oma hotelli just rannabaari terrassile püsti seadnud :D Siis oligi viimane aeg laager kokku panna ja kaduda. Enne kui üllatunud baarimehest vihane baarimees saab, kes meid luuaga eemale ajab. Ees oli teadmatus, kus järgmise öö veedame, aga päike säras taevas, hommik oli soe ja enesetunne mõnus. Olin hästi värskes õhus välja maganud ja terve päev oli aega sõjaplaani pidada. Tegelikult oli ju rõõm südames, et see kauane unistus öö tähistaeva all rannas veeta lõpuks reaalsuseks sai. Ootamatult küll. Muidugi olin ette kujutanud, et see juhtub märksa privaatsemas rannas ja romantilises õhkkonnas...
Istusime bussijaamaesisesse nö kohvikusse (see tiitel on küll veidi suurejooneline selle paiga kohta) maha, et hommikust süüa. Kasia püüdis igaks juhuks veelkord Pedrole helistada. Järsku oli automaatvastaja asemel teisel pool toru Pedro! Kuuldes, et me La Mangas oleme, oli Pedro ülimalt kohkunud. Oli päevad sassi ajanud ja arvas, et saabume alles reedel, st täna. Aga vaat kus lops! Ütles, et sellele pole vabandust, et ta sellise vea tegi. Üritasime teda rahustada, et pole hullu, oleme elus ja terved. Lõpuks jäi nii, et kohtume kl 18 õhtul, sest varem ei sa ta Murciast tulema. Nüüd on kell pool tundi üle 18 ja Pedrot ei kuskil. Ei oska nagu midagi arvata... aga rand on fantastiline: õhk soe ja mõnus tuuleiil, meri siniroheline ja vahutav. Unistasin sellisest pikast laisast päevast rannas kogu selle reisi jooksul. Lõpuks on see päev käes. Olen õnnelik.
Pedroga saime kokku kl 21.30. Enne seda jõudsime veel sangriat juua ja patatas bravas ära proovida. Pedro tuli ja ütles lihtsalt, et ta ei hakka vabandama, mõistlikku seletust asjale ju pole. Mulle selline suhtumine sobis. Sõitsime Pedro poole. Olin rabatud, millistes luksuslikes (minu jaoks) tingimustes kogu ta perekond La Mangas oma suved veedab. Perekonna peale kokku kolm korterit a’la 20 meetrit rannast. Fantastiline. Käisime duši all ja tundsime enda järsku üliõnnelikena – lihtsalt selle võimaluse üle kleepuvast liivakorrast lahti saada ja jälle kord kord puhas olla. Mõne tunni pärast saabus Pedro sõber Vicente. Poisid läksid ujuma, meie Kasiaga nautisime lihtsalt vaikset merd ja sooja suveõhtut.