Ma ei tea, kus mina enne Austraaliasse tulekut elanud olin, aga vähemasti mul polnud Austraalia ja nahavähi vahelist võrdusmärki välja kujunenud. Siin aga sai peagi selgeks, kui domineeriv see seos on. Ilmselt ka õigustatult (vt ingl k statistikat ). Kui päris täpne olla, siis esimest korda mõistsime, et mingi imelik värk siin selle päikesega on, Uus-Meremaal. Siis kui päevituskreemi otsisime ja mitte kuskilt midagi alla faktor 30 ei leidnud. Kui apteegist küsisin, et miks madalamat faktorit pole, siis öeldi, et oi – siin ei kasuta keegi mitte kunagi midagi madalamat, sest päike on nii intensiivne. Kehitasime õlgu, ostsime selle faktor 30-ga kreemi ära, aga ikka nagu väga ei uskunud seda juttu või vähemasti ei leidnud, et meil selle tõsise asjaga midagi pistmist peaks olema. Mäletan, et kommenteerisime isekeskis midagi selles suunas, et vaata, siin on nii palju šoti juurtega punapäid, kel hästi palju tedretähne ja ju siis neile on rohkem kaitset vaja. Aga meile kindlasti mitte! Siis tu
Pedro ütles, et kui tahame veel windsurfi harjutada, tuleb varakult tõusta. Mulle ei valmistanud varajane tõusmine mingit raskust, olin energiat täis, et harjutama minna. Tegelikult mis vara see nüüd oli, kelle peaaegu 10, kuid selles kuurortis ei liigu sel ajal tõepoolest veel hingelistki. Päike oli juba kõrgel, merevesi eilse supi asemel veidi värskendavam. Esimese tunni hulpisime niisama vees, sest polnud tuuleiiligi. Kui olime loobumas ja purjet ära viimas, tuli järsku tuul, aga see muutus kiiresti nii tugevaks, et meie treenimata lihastel oli olematu tehnika juures raske purjet hoida. Katsetasime veidi omapäi, sest niipea, kui päike intensiivsemaks läks, tõmbas Pedro kaabet (tema hispaania nahale pidavat päike peale kl 11 ja enne 18 liig mis liig olema ;). Lõpuks tuli tuulele alla anda. Pedro sõber Javier oli meid enda poole lõunale kutsunud. Läksime siis kõik Javieri ja Olga poole ning sõime maitsva mereandidest valmistatud lõuna. Siis selgus, et Hector saab meid juba sel õhtul Barcelonas vastu võtta. Niisiis oli otsustatud, et sõidame koos Vicentega Valenciasse ja võtame sealt bussi Barcelonasse. See tähendab, et meil oli vähem kui kolm tundi aega, et 300 km läbida. Läks kiireks. Ausalt öeldes... mul oli raske uskuda sellesse, et õigeaegselt kohale jõuame. Ei jõudnud. Buss sõitis Valenciast välja umber viis minutit enne meie kohalejõudmist. Õnneks oli Vicente meiega ja tal õnnestus piletid, mille telefoni teel broneerinud olime, ümber vahetada. Seekord läks kõik kenasti ja kl 3 öösel olime Barcelonas. Hector koos sõbraga Carlesiga oli vastas. Võtsime takso Hectori poole ja vajusin kohe unne.
Comments