Ma ei tea, kus mina enne Austraaliasse tulekut elanud olin, aga vähemasti mul polnud Austraalia ja nahavähi vahelist võrdusmärki välja kujunenud. Siin aga sai peagi selgeks, kui domineeriv see seos on. Ilmselt ka õigustatult (vt ingl k statistikat ). Kui päris täpne olla, siis esimest korda mõistsime, et mingi imelik värk siin selle päikesega on, Uus-Meremaal. Siis kui päevituskreemi otsisime ja mitte kuskilt midagi alla faktor 30 ei leidnud. Kui apteegist küsisin, et miks madalamat faktorit pole, siis öeldi, et oi – siin ei kasuta keegi mitte kunagi midagi madalamat, sest päike on nii intensiivne. Kehitasime õlgu, ostsime selle faktor 30-ga kreemi ära, aga ikka nagu väga ei uskunud seda juttu või vähemasti ei leidnud, et meil selle tõsise asjaga midagi pistmist peaks olema. Mäletan, et kommenteerisime isekeskis midagi selles suunas, et vaata, siin on nii palju šoti juurtega punapäid, kel hästi palju tedretähne ja ju siis neile on rohkem kaitset vaja. Aga meile kindlasti mitte! Siis tu
Tõusime hästi vara, sest Hector, kes töötab Barcelonas reisijuhina, kutsus endaga kaasa Girona ja Figuresi päevasele reisile. Meie olime turistid, Hector pidi aga tööd tegema. Senikaua, kui Hector kontoris asju ajas, läksime Kasiaga hommikusele kohvile ja croissantile. Vihma sada. Öösel oli tundide kaupa äikest tulnud ja veel varahommikul kesklinnagi jõudes nägime välgusähvatusi. Ajapikku torm vaibus ja teel Girona poole lakkas ka vihmasadu. Girona on imetore. Enamik inimesi teab Gironat vaid sealse lennujaama järgi, kuid linn ise on hästi vana ja ajalugu täis. Jalutasime vanade roomlaste linnas, juutide kvartalis, käisime juudimuuseumis. Aeg lendas. Siis oli aeg Figuresi sõita ja Dali muuseum oli lihtsalt vapustav. Meil oli külastuseks vähem kui kolm tundi aega, seda on ilmselgelt vähe, et süveneda, kuid olime õnnelikud selle võimaluse üle Dali fenomenile pilk heita. Barcelonas tagasi olime kl 20 õhtul. Läksime kõigepealt Hectori poole, et riided vahetada, siis kõik koos välja õhtusöögile – mina, Kasia, Hector ja Robert, Hectori londonlasest korterikaaslane. Robert kui tõeline lobamokk ei laskunud ei endal ega meil hetkekski vaiki olla, kuid vast just sellepärast oligi see niivõrd lõbus õhtu. Koju tagasi jõudes tundsime, et on veel jaksu üks filmgi ära vaadata.
Comments