Viis sügisest päeva Eestimaal
Kolmapäeval olin tööl, siis pikk teekond Tamperest Helsingisse ja sealt Tallinna. Kõik ütlevad, et ah, Eesti ju nii lähedal, ilmselt käid iga kuu seal. No ega ikka käi küll! Ja võtab minimaalselt 6 tundi aega, et Tamperest Tallinna jõuda, muust Eestist rääkimata.
Jõudsin Tallinna südaööl ja nagu ikka pakkus Laura öömaja. Hommikul oli Laural Võluflöödi etendus ja mõtlesin, et pole paha jällekord üks teatrielamus saada. Täitsa vahva oli 5-7aastaste jõmpsikate seas etendust vaadata ;) Ja hea etendus on. Aja möödudes saab väga hea.
Neljapäeva pärastlõunal olin lõpuks Rakveres. Oli hulk asjaajamisi ja kui lõpuks mõtlesin, et nüüd lähen Merjele Haljalasse külla, oli nii hiline tund käes, et ühtki bussi enam ei liikunud. Niisiis otse Varangule.
Reedel jälle Rakvere. Juuksur, fotograaf, šoppamine, uute juhilubade ja passi ja ID-kaardi taotlemine. Lõpuks Haljalasse Merjele, Miiale ja Raavole külla. Merje heitis juba tükk aega ette, et mis see siis olgu, Miia juba pooleaastane ja ikka pole vaatama tuldud... ;)
Laupäev maal. Aktiivsuse mõttes on maal olek alati ümmargune null. Saab kaua magada, ema tehtud sööki süüa, kooki küpsetada, telekat vaadata, juttu rääkida kui viitsin... ja jälle magama. Aga ka selliseid päevi on väga vaja. Kuigi mõtlen alati, et hea kui neid aastas vaid mõni on. Lihtsalt ei oska niimoodi.
Pühapäeval tõmbasin jälle seljakoti selga ja Tartusse. Mõtlesin õudusega sellele, et Tartus oleku aega ööga kokku on 20 tundi... Ja tundsin ette süümepiinu selle ees, et üldjoontes tähendab see kõik üht rodu tunniajalisi kohtumisi. Kohe peale Tartusse jõudmist läksime Lauriga sööma. Siis käisin Kaire ja Kalmeri juurest läbi. Siis Merilini ja Valdeku poole. Öö vahepeal. Hommikul kiire šoppamine. Siis Triinu, Angela ja Meriliniga lõunale. Ja buss Tallinna, laev Helsingisse, buss Tamperre, takso Hervantasse.
Mitte et ma sellest varem aru poleks saanud et seesugune võidujooks jätab pooliku tunde kõigile, iseäranis mulle endale... Ometigi tunnen, et järgmine kord tuleb kõike teisiti teha. Üks kohtumine korraga. Inimlik kohtumine.
Jõudsin Tallinna südaööl ja nagu ikka pakkus Laura öömaja. Hommikul oli Laural Võluflöödi etendus ja mõtlesin, et pole paha jällekord üks teatrielamus saada. Täitsa vahva oli 5-7aastaste jõmpsikate seas etendust vaadata ;) Ja hea etendus on. Aja möödudes saab väga hea.
Neljapäeva pärastlõunal olin lõpuks Rakveres. Oli hulk asjaajamisi ja kui lõpuks mõtlesin, et nüüd lähen Merjele Haljalasse külla, oli nii hiline tund käes, et ühtki bussi enam ei liikunud. Niisiis otse Varangule.
Reedel jälle Rakvere. Juuksur, fotograaf, šoppamine, uute juhilubade ja passi ja ID-kaardi taotlemine. Lõpuks Haljalasse Merjele, Miiale ja Raavole külla. Merje heitis juba tükk aega ette, et mis see siis olgu, Miia juba pooleaastane ja ikka pole vaatama tuldud... ;)
Laupäev maal. Aktiivsuse mõttes on maal olek alati ümmargune null. Saab kaua magada, ema tehtud sööki süüa, kooki küpsetada, telekat vaadata, juttu rääkida kui viitsin... ja jälle magama. Aga ka selliseid päevi on väga vaja. Kuigi mõtlen alati, et hea kui neid aastas vaid mõni on. Lihtsalt ei oska niimoodi.
Pühapäeval tõmbasin jälle seljakoti selga ja Tartusse. Mõtlesin õudusega sellele, et Tartus oleku aega ööga kokku on 20 tundi... Ja tundsin ette süümepiinu selle ees, et üldjoontes tähendab see kõik üht rodu tunniajalisi kohtumisi. Kohe peale Tartusse jõudmist läksime Lauriga sööma. Siis käisin Kaire ja Kalmeri juurest läbi. Siis Merilini ja Valdeku poole. Öö vahepeal. Hommikul kiire šoppamine. Siis Triinu, Angela ja Meriliniga lõunale. Ja buss Tallinna, laev Helsingisse, buss Tamperre, takso Hervantasse.
Mitte et ma sellest varem aru poleks saanud et seesugune võidujooks jätab pooliku tunde kõigile, iseäranis mulle endale... Ometigi tunnen, et järgmine kord tuleb kõike teisiti teha. Üks kohtumine korraga. Inimlik kohtumine.
Comments