30.sept - 3.okt 2005 Budapest ruulib!

Elu sees polnud Ungaris käinud ja viimase kahe kuu jooku äkki kaks korda!
Kaks lähedalseisvat, aga täiesti erinevat kogemust. Esimese kulbitäie Ungarit sain augusti algupoole, kui kallis püha Istvan mind ja Kasiat meie Euroopa-turnee käigus võõrustas (aga sellel praegu ei peatu, ühel heal päeval võid lugeda osana E-turneest). Teine külastus tuli üsna spontaanse kingitusena Javilt. Otsustas, et läheb Budapesti selle aasta kolmandat maratoni jooksma ja kutsus mind kaasa. Ma ei mõelnud kaua, ütlesin, et jah, muidugi.
Neli päeva Budapestis pole piisav aeg, et sellest suurlinnast kõht täis saaks. Õnneks olime nii mina kui Javi varem Budapestis käinud, nii et tüüpilistest vaatamisväärsustest (mida on Budapestis tõesti imeilusaid ja palju) saime mööda hiilida. Lubasime endale vabadust lihtsalt linnas ringi kolada, 2-tunniseid söömaaegu (Ungari köök on elamus, mis viib keele alla) ning lausa 2 päeva järjest Szechenyi termaalveebasseinides mõnuleda. Kõige tähtsam oli iseenesest mõista pühapäevane maraton. Ma ei jõudnud muidugi tempot hoida, et 42 km järjest Javile Viva Javi!, Viva Espana! hüüda, aga kasu mu kohalolekust ehk ikka oli, sest vihmasajule vaatamata on aeg 03.32 Javil paremuselt teine. Tamperre tagasi jõudsime teisipäeva öösel. St olin töölt luuserdanud nii reede kui esmaspäeva ja see tuleb nüüd tasa teha. Ja kuigi ma oma töö üle nurisen, pean siiski tõdema, et olen õnnelik inimene, sest mu töö lubab vabadust spontaanselt reisida (kui vaid raha jätkub). Reisiplaanid teoks teha kuniks seda tööd antud on - motivaator missugune!