3. osa: Incredible India! Uskumatu India!
Vaesus ja rikkus. Jaipuri, Agra ja Delhi erinevate valitsejate ja valitsusaegade arhitektuur ja kogu kultuuripärand oli äärmiselt huvitav, iseäranis muidugi Taj Mahal ja selle saamislugu, kuid kõige muljetavaldavam on minu jaoks ikkagi lihtsate inimeste elu – kuidas inimesed oma elu mõtet ja õnne olemust mõtestavad, millest unistavad ja lihtsalt, kuidas nad igapäevaeluga toime tulevad. Vaesuse ja naeratuse seos on kummastav. See vaesus, mida külade vahel ja ka linnatänavatel näeb, on äärmuslik. Inimesed elavad üsna primitiivselt – sisuliselt ehitusjääkidest ja kõigest looduslikust kättesaadavast materjalist kokkuklopsitud hurtsikud, räpasus, rämpsuhunnikud, vett ja ilmselt isegi kempsu kodus pole. Naised kannavad veeanumaid pea peal küla ühistest veevõtupunktidest koju. Teisal näeb jälle naisi, kes samal viisil haohunnikuid vedivad. Inimesed nälgivad. Samal ajal on lehmad pühad – neile kuhjatakse ette kõige paremat toitu. Inimesed on kõhnad ja sitked, lehmad kohati lausa ümarakesed. Tänavad on täis kerjavaid ja kõikvõimalikku nänni müütavaid naisi ja lapsi. Kerjavaid mehi ma küll ei mäleta. Kui, siis mõni, kes on sant. Kui auto kuskil liiklusummikus peatus, olime alati kerjuste ja müüjatega tihedalt ümbritsetud.
Silmipimestavad naeratused. Aga mis kogu selle vaesuse juures on hämmastav – inimesed naeratavad avalalt ja on sinuga äärmiselt sõbralikud ja viisakad. Ma ei unusta kunagi neid šokolaadipruune lapsenägusid, milles välkusid suured säravad silmad ja uskumatult valged hambad. Nad naeratavad suurt ja siirast naeratust. Tõsi on, et vahel nimetatakse naeratuse või sellest võetud foto maksumuseks 10 ruupiat, kuid see on pigem erand kui reegel. Tegelikult nad naeratavad sulle ikka niisama
Mugesh selgitas meile hariduse ja arstiabi võimalusi – ikka et vaesed rügavad varahommikust südaööni, et lastele isegi kõige tagasihoidlikumat haridust ja arstiabi võimaldada, samas kui rikkad käivad eliitkoolides ja saavad vajadusel nautida tipptasemel arstide teenuseid. Kirjaoskamatute protsent on väga kõrge, keskmine eluiga jälle madal. Seda hoomab ka inimesi vaadates. Inimesed, kes ringi liiguvad, on peaasjalikult ikkagi nooremapoolsed. Ja kui 8-aastased lapsed nii aktiivselt tänaval kauplevad, siis kuidas käiks sellega kokku kooliskäimine? Ju nad siis ikka ei omandagi koolitarkust, vaid on sunnitud juba varasest lapsepõlvest peale tänaval perekonnale raha teenima, et üldse ellu jääda.
Pojad ja tütred. Tegelikult on see ikka suur õnnetus, kui sul juhtub lausa kolm tütart sündima, nagu Mugesiga juhtus. Neist igaühe mehelepanekuks tuleb elu jooksul kopsakas kaasavara koguda – see on pruudi isa kohustus. Mugesh on siiski positiivne ja ütleb, et tema elu eesmärk on oma tütardele parim võimalik haridus anda. Ka loodab ta, et tema tütred teevad abikaasade osas ise hea valiku. Ta loodab, et ei pea toimima traditsioonilisel viisil, mis tähendaks, et tema ise otsustab oma tütardele sobivate peigmeeste üle. Küll aga tunnistas ta, et tema vanemad korraldasid tema abielu, kui ta sai 19 täis. Ta nägi oma tulevast naist alles peale kaks päeva väldanud pulmatseremooniat ja pidu, misjärel tuli pulmaöö täiesti võõra naisega veeta...
Naine, kus on su mees, kellega me rääkida võime? Esimestest tundidest Delhis sai selgeks, mis on sel maal meheks ja naiseks olemise vahe. Ma ju sisuliselt teadsin seda, kuid millegipärast sellega kokkupuutumine ikka jahmatas. Vot sellised seigad, nagu näiteks seal kurikuulsas reisibüroos või kus iganes mujal asju ajades anti mulle kogu aeg mõista, et mina olen see, kelle roll on sekkumatult kuulata ja meeste vahel tehtud kokkuleppeid lõpuks aktsepteerida. Kätt mulle Põhja-Indias kunagi ei ulatatud – ei tervituseks ega ka hüvastijätuks, samal ajal kui Javile alati. Kui taksojuhid või hotellide portjeed tulid meie pagasit võtma, siis tavaliselt haarati Javi seljakott ja mina vedasin oma ise. Goas oli teistmoodi. Paiguti räägiti seal minuga kui võrdväärsega. Ma oletan, et see on nii 400-aastase portugali kultuuri mõjude kui ka eurooplastest turistide laviinidega praktilise suhtlemise tagajärg.
Äri igal sammul. Igasuguste paleede, pühamute ja muude vaatamisväärsuste külastamine on omaette ooper selles mõttes, at automaatselt oled sa ümbritsetud kohalikest poisikestest ja meestest, kes ennast giidiks pakuvad. Ja mitte ainult paika sisenemisel, vaid kogu jalutuskäigu jooksul käib keegi lunivalt su kannul, sest kui üks alla annab, on järgmine kohal. Kuna turistidele on sissepääsupiletid niigi umbes 20 korda kallimad kui kohalikele, mis teeb kokkuvõttes päris kopsaka summa, siis loobusime kategooriliselt kõigist giiditeenustest. Lisaks oli igal sammul ka kõiksuguste vidinate müütajaid. Õnneks jäävad nad alati viisakuse piiridesse ja kui sa neile viisakalt, kuid kindlalt ära ütled, siis taanuvad nad mõistvalt. Türgi äärmiselt pealesuruvast kauplemisviisist erineb indialaste stiil märgatavalt.
Jootraha. Jootraha on midagi seesugust, mida valgel mehel alati kohustus on anda. Väljendutakse küll nii, et see on vabatahtlik ja sina otsustad, kuid kui teenus pole just totaalselt äpardunud olnud, siis peaks midagi pihku poetama. See on minu jaoks vastuoluline ses mõttes, et minu käsi sirutub jootraha jätma vaid siis, kui teenus on üllatavalt positiivne olnud. Kuna Javi on jootraha jätmises veel tõrksam kui mina, siis ilmselt teenisime oma reisi jooksul nii mõnegi indialase meelepaha. Eks see ole igaühe enda otsustada, kas teenitult või teenimatult. Kohati see vihastas, et igal võimalusel lükati sulle keegi ette, kellele sa olid siis ”kohustatud” raha jagama. Näiteks hotellis saadeti alati tentsik meiega kaasa, kelle ülesanne oli meie pagasit kanda, toa uks lukust lahti keerata ja tuled põlema panna. Me küll väitsime, et saame ise hakkama kõige sellega, aga sellist juttu ei võeta kuuldagi. No ja järgmine samm on siis käsi rahakoti järele sirutada. Või ütleme, et sa lähed vastuvõttu, et pudel vett osta. Selle asemel, et sulle veepudel sealsamas müüdaks, saadetakse sind tuppa tagasi ja paari minuti pärast tuleb hotellitöötaja sulle pudelit tuppa tooma. Muidugi ootab ta ka, et sa talle midagi pihku pistaks.
Valge mehe ideaal. Millegi pärast ma arvasin varem, et Michael Jacksoni fenomen
Justkui popstaarid. Meile pakkus tohutult lõbu, kuidas kohalikud meid, valgeid inimesi, uudistasid. Tihitpeale astusid mõned kohalikud turistid ligi ja küsisid luba meiega koos pilti teha. Ja meie lahke lubamise peale olid seejärel tohutult õnnelikud. Ja meie olime ka õnnelikumad, et olime kedagi õnnelikumaks teinud. Meie tohutu populaarsus on mõistetav ses mõttes, et aprilli lõpp on just see aeg, kus Lääne turiste Indias tõesti väga vähe kohtab, ja kuna see on samal ajal periood, kus rahakamad indialased ise reisivad ja vaatamisväärsusi külastavad, siis nii mõnelegi neist võis see esmakordne juhus olla valge inimesega kokku puutuda ja veelgi enam – koos pildile ”sattuda”.
Comments