2. osa: Incredible India! Uskumatu India!

Mugesh. Nii me siis kohtusimegi Mugeshiga, kellest sai meie sõber ja reisijuht järgnevaks kolmeks päevaks. Tore naljanina ja suur viskisõber, kes kandis kogu aeg kriitvalget sohvrikostüümi šokolaadipruunil nahal. Oma 36 eluaasta kohta nägi ta päris poisike välja, aga on kolme tütre isa ja abielus pool oma elust. Mugeshi seltsis õppisime palju kohalikust elust – tavaliste inimeste elust, poliitikast, religioonist. Teekonnad Jaipuri, Agrasse ja tagasi Delhisse, mis ühtekokku moodustavad kuulsa Kuldse Kolmnurga, polnud distantsilt küll pikad, kuid aega võttis 200-300 kilomeetri läbimine vähemalt 5-6 tundi. Tihti istusime liiklusummikus ja reismine oli vaatamata autos pidevalt töös olevale konditsioneerile väsitav.

Liiklus. Nelja-, kolme- või kaherattalisi mootoriga ja mootorita asjanduste vikerkaar. Auto oleks neist enamiku kohta väga palju öeldud. Enamik on otstarbelt küll transpordivahendid, kuid näevad välja nagu käsitsivalmistatud. Liiklus on muidugi vasakpoolne nagu Inglismaal ja see annab kogu segadusele ainult lisavürtsi. Üldiselt kujutas meie teekond pidevat sõidukite laviinist möödanihverdamist võimalikult valju tuututamise saatel. Veoautode tagaosal on alati kiri "Horn, please" (Anna signaali!). Mulle tundub, et iga autojuhi põhiülesandeks ongi signaalitamine igal võimalikul ja võimatul momendil - sest olgem ausad, tihiti on raske aru saada, mis põhjusel signaali antakse. Sõidukid on enamasti inimesi otsast lõpuni täis puugitud. Paistab, et ühel 10-liikmelisel perekonnal pole mingi kunst pisikesse sõidukisse mahtuda. Linnadevahelises bussiliikluses on äärmiselt tavaline vaatepilt, et pooled reisijatest istuvad bussi katusel ja klammerduvad mingi nipiga sõidukist väljapoole. Tavalisel mootorrattal istuvad tavapärastelt nii isa, ema kui ka paar põngerjat. Nii et ükski sõiduk pole liiga pisike terve perekonna transportimiseks. Siis muidugi millimeetrise distantsiga möödasõidud. Algul hoidsime igal möödasõidul hinge kinni, aga kaua sa ikka jõuad. Linnast väljas liiklevad mööda maanteed rattalistega võidu ka kaamelid, muulad ja elevandid.

Rahulik meel. Imestasime selle üle, kuidas Mugesh suudab kõige selle juures rõõmsat meelt ja naljasoont säilitada ja kunagi närvi ei lähe, kuid vastus oli, et kõik, mis tuleb, on jumalate poolt antud – nii et tuleb sellega leppida ja kõige otstarvet mõista. Vaid tänulikkust ja rahulikku meelt säilitades saab Indias õnnelik olla. Õppisime Mugeshilt hea ja halva karma kohta. Märkasime, et hindi pühakodadest ja jumalakujudest möödudes lõi Mugesh korraks pea maha justkui austusest kummardades. Ma pole kindel, kas see oli seotud ka kindlate kellaaegadega nagu näiteks islamiusulistel, ilmselt mitte... Mugesh selgitas meile ka erinevate usundite tähendusi Indias ja nende kooseksisteerimise võimalikkust – saladus pole muus, kui erinevuste austamises ja sallivuses.