Reede, kas nüüd just Suur, aga siiski
Üht koma teist on vahepeal juhtunud, tähendusrikkamat ja ka -vaesemat, aga samaväärne elatud elu on see ikka.
Valitsusest ja valitsemisest. Võttis aega, mis ta võttis, aga nüüd on ta siis paika pandud. Kolm naisministrit - polegi paha. Huvitav või mitte, aga jällegi jagati naissoole pehmeid valdkondi - kultuur, sotsiaalia ja rahvastik. Emand Jänes muidugi murdis oma esialgset lubadust ja platseerus Tartu raeproua tooli asemel ikkagi valitsusse. Eks teda siis k u t s u t i jälle, tehti ettepanek, ja tema kena inimesena tuli parteile ja Eesti rahvale vastu. Tore eks. Maripuu Marit ei kommenteeri - veel. Urve Paloga on seesugune kogemus, et kunagi kui tegin Tartu ettevõtluse intervjuusid, siis oli tema üks neid firmajuhtidest, keda intervjueerisin. Mäletan seda kui väga positiivset kogemust - intelligentse inimesega on ikka meeldiv vestelda. See, et ta poliitikas verivärske tegija, mind üldse ei häiri. Küll aga see, et ta nüüd just rahvastikuministri portfelli vedima peab... Nõustun täiel määral inimestega, kes usuvad, et rahvastikuministri ametikoht kui selline on üks mõttetu asi. Osad selle institutsiooni funktsioonid tuleks lihtsalt sotsiaalministeeriumi ja teised siseministeeriumi kompetentsi üle kanda. Ja kuna loodus tühja kohta ei salli, siis oleks ammu aeg luua hoopis tööministeerium, mis tegeleks tööpoliitikaga. Ja kuna viimane niivõrd otseselt just rahvastiku taastootmisest sõltub, siis koordineerigu ka vastavaid uurimusi!
Pronkssõdur. Sellest ma pajataks kohe pikemalt, aga kuna aega pole, siis lugege esialgu parem sealt: http://8mai.wordpress.com/
- see on üks viimase aja toredaim asi, mis Eestis juhtunud. Miks? Kunagi kommenteerin.
Triinu külaskäik. Sellest on ikka päris jupp aeg nüüd, kui Triin mul Tamperes külas käis. Või paistab see minu perspektiivist ainult nii? Sai üks päevake Iittala lähedal mökkis veedetud, puusauna üle pika aja; Lahtis MK-etapil käidud, kus Kiku võidule ja eesti poiste üleüldisele heale esinemisele kaasa aidatud :P; siis veel veidi pidutsetud, Tamperes ringi jalutatud ja nõrkemiseni mööda poode traavitud, sõime, magasime ja arutasime elu üle ka :D Hästi hea meel on, kui mõned sõbrad mind siia põhja poole kaema viitsivad tulla :) Tulege ikka tihemini!
Mis on multikultuurne delikaatsus? Eellugu lühidalt selline, et meie firma viimane "pilootprojekt" on inimeste füüsiline ümberpaigutamine. Eeldatakse, et inimesed peavad oma teadmisi aktiivsemalt teistega jagama ja seda saab tagada ainult viisil, kui toimub sunniviisiline segundamine. Minul oli "au" pilootprojektis osaleda. Trajektoor kulges kolmandale korrusele äärmiselt mehisesse seltskonda - kuus ühe vastu siis. Hämmeldunud, nagu me kõik ilmselt olime, ei osanud esiti eriti ka vastu vaielda ega tagajärgedega arvestada. Sellega kõik muidugi veel ei lõppenud. Järgmisel päeval tuli üks koordinaator uurima, et kuidas me oma uue keskkonnaga rahul oleme ja tegelt - kas meil oleks midagi selle vastu, kui meid kohe jälle ülemisele korrusele tagasi liigutataks? Miks?? Kuna üleval on väljakannatamatu haisuprobleem. Nimelt istuvad seal muudatuste tagajärjel nüüd kaks Aasia päritolu inimest, kes nii hullusti paha lehka levitavad (kultuuriline eripära vist), et neid on vaja avatud kontorist elimineerida. Lahendus? Noh, kuna selles töötoas, kus me parajasti istume, on rohkem ruumi ja inimestevahelist distantsi, siis oleks kõige mõttekam nad siia paigutada. Ja meie siis üles. Ahah... Järgmisel päeval siiski selgus, et tegelikult pole meile üleval enam siiski ruumi, küll aga saadetakse pahad haisukotid ikkagi alla meile seltsiks. Me, asjassepühendunud, ei osanud esialgu midagi sest arvata. Kuni järgmise hommikuni, kui ma tööle jõudsin. Ruumi sisenedes imbus ninna mingi kummaline lõhn. Kiire pilk ümberringi fikseeris uue töökaaslase. Mõte omakorda registreeris, et ahaa, too siis haisu allikas. Siiski läks veel veidi aega, et haisu omapäras selgusele jõuda. Millegipärast olin arvanud, et kui on tegemist kultuurilise eripäraga, siis räägime toitumisharjumustest ehk siis spetsiifilistest terava toimega toiduainetest, mis maos tugeva reaktsiooni tekitavad ja see siis lehana suust väljub. Vähemalt seda olin ma varem mõnede Aasiast pärit inimeste puhul täheldanud. Minu nina identifitseeris aga väljakannatamatu higileha. Ahaa, et siis pesemisharjumuse puudumine või siis hoopis füsioloogiline eripära eriti tugevalt higistada on ka kultuuriline eripära!! Olgu. Üritasin esialgu rahu säilitada. Muidugi isu hommikusöögi järele kohe kadunud. Ka ruumi tuulutamine ei aidanud mitte essugi. Mu meelest kandus see higilehk hoopis igale poole laiali ja hakkas kõikjale - ka minusse! - sisse imbuma. Kiikasin ümberringi, et huvitav, kuidas teised toasviibijad olukorraga kohanevad? Ei märganud mingeid silmapaistvaid erimeetmeid kuskil rakendatavat. Hiljem, kui haisu allikas toast väljus, arutasime asja Olivieriga, kellele ka algul oli lubatud ülemisele korrusele tagasiviimist. Ta oli sama nõutu kui mina. Ma otsustasin siis seda koordineerijat informeerida, et suuremad distantsid ja ümberasetamine ei lahenda kahjuks seda probleemi ja juhtkond peab midagi ette võtma. Loomulikult ei kirjutanud ma ette, mida. Saan ju aru, et keegi ei valda me multikultuurses firmas kunsti lahendada lehaprobleeme delikaatselt. No kuidas sa lähed ja ütled, et kuule mees, pese end! Või siis hoopiski vallandada keegi, kuna ta haises ja see oli töökollektiivile talumatu. Siiski mulle tundub, et see lehk on ikka liiga tugev, et sellega lihtsalt harjuda võiks. Seega personalijuht peab ikka delikaatse lahenduse leidma. Ja hiljem võiks selle kogemuse muidugi personalijuhtimise õpikutesse näitena sisse kirjutada ;)
Valitsusest ja valitsemisest. Võttis aega, mis ta võttis, aga nüüd on ta siis paika pandud. Kolm naisministrit - polegi paha. Huvitav või mitte, aga jällegi jagati naissoole pehmeid valdkondi - kultuur, sotsiaalia ja rahvastik. Emand Jänes muidugi murdis oma esialgset lubadust ja platseerus Tartu raeproua tooli asemel ikkagi valitsusse. Eks teda siis k u t s u t i jälle, tehti ettepanek, ja tema kena inimesena tuli parteile ja Eesti rahvale vastu. Tore eks. Maripuu Marit ei kommenteeri - veel. Urve Paloga on seesugune kogemus, et kunagi kui tegin Tartu ettevõtluse intervjuusid, siis oli tema üks neid firmajuhtidest, keda intervjueerisin. Mäletan seda kui väga positiivset kogemust - intelligentse inimesega on ikka meeldiv vestelda. See, et ta poliitikas verivärske tegija, mind üldse ei häiri. Küll aga see, et ta nüüd just rahvastikuministri portfelli vedima peab... Nõustun täiel määral inimestega, kes usuvad, et rahvastikuministri ametikoht kui selline on üks mõttetu asi. Osad selle institutsiooni funktsioonid tuleks lihtsalt sotsiaalministeeriumi ja teised siseministeeriumi kompetentsi üle kanda. Ja kuna loodus tühja kohta ei salli, siis oleks ammu aeg luua hoopis tööministeerium, mis tegeleks tööpoliitikaga. Ja kuna viimane niivõrd otseselt just rahvastiku taastootmisest sõltub, siis koordineerigu ka vastavaid uurimusi!
Pronkssõdur. Sellest ma pajataks kohe pikemalt, aga kuna aega pole, siis lugege esialgu parem sealt: http://8mai.wordpress.com/
- see on üks viimase aja toredaim asi, mis Eestis juhtunud. Miks? Kunagi kommenteerin.
Triinu külaskäik. Sellest on ikka päris jupp aeg nüüd, kui Triin mul Tamperes külas käis. Või paistab see minu perspektiivist ainult nii? Sai üks päevake Iittala lähedal mökkis veedetud, puusauna üle pika aja; Lahtis MK-etapil käidud, kus Kiku võidule ja eesti poiste üleüldisele heale esinemisele kaasa aidatud :P; siis veel veidi pidutsetud, Tamperes ringi jalutatud ja nõrkemiseni mööda poode traavitud, sõime, magasime ja arutasime elu üle ka :D Hästi hea meel on, kui mõned sõbrad mind siia põhja poole kaema viitsivad tulla :) Tulege ikka tihemini!
Mis on multikultuurne delikaatsus? Eellugu lühidalt selline, et meie firma viimane "pilootprojekt" on inimeste füüsiline ümberpaigutamine. Eeldatakse, et inimesed peavad oma teadmisi aktiivsemalt teistega jagama ja seda saab tagada ainult viisil, kui toimub sunniviisiline segundamine. Minul oli "au" pilootprojektis osaleda. Trajektoor kulges kolmandale korrusele äärmiselt mehisesse seltskonda - kuus ühe vastu siis. Hämmeldunud, nagu me kõik ilmselt olime, ei osanud esiti eriti ka vastu vaielda ega tagajärgedega arvestada. Sellega kõik muidugi veel ei lõppenud. Järgmisel päeval tuli üks koordinaator uurima, et kuidas me oma uue keskkonnaga rahul oleme ja tegelt - kas meil oleks midagi selle vastu, kui meid kohe jälle ülemisele korrusele tagasi liigutataks? Miks?? Kuna üleval on väljakannatamatu haisuprobleem. Nimelt istuvad seal muudatuste tagajärjel nüüd kaks Aasia päritolu inimest, kes nii hullusti paha lehka levitavad (kultuuriline eripära vist), et neid on vaja avatud kontorist elimineerida. Lahendus? Noh, kuna selles töötoas, kus me parajasti istume, on rohkem ruumi ja inimestevahelist distantsi, siis oleks kõige mõttekam nad siia paigutada. Ja meie siis üles. Ahah... Järgmisel päeval siiski selgus, et tegelikult pole meile üleval enam siiski ruumi, küll aga saadetakse pahad haisukotid ikkagi alla meile seltsiks. Me, asjassepühendunud, ei osanud esialgu midagi sest arvata. Kuni järgmise hommikuni, kui ma tööle jõudsin. Ruumi sisenedes imbus ninna mingi kummaline lõhn. Kiire pilk ümberringi fikseeris uue töökaaslase. Mõte omakorda registreeris, et ahaa, too siis haisu allikas. Siiski läks veel veidi aega, et haisu omapäras selgusele jõuda. Millegipärast olin arvanud, et kui on tegemist kultuurilise eripäraga, siis räägime toitumisharjumustest ehk siis spetsiifilistest terava toimega toiduainetest, mis maos tugeva reaktsiooni tekitavad ja see siis lehana suust väljub. Vähemalt seda olin ma varem mõnede Aasiast pärit inimeste puhul täheldanud. Minu nina identifitseeris aga väljakannatamatu higileha. Ahaa, et siis pesemisharjumuse puudumine või siis hoopis füsioloogiline eripära eriti tugevalt higistada on ka kultuuriline eripära!! Olgu. Üritasin esialgu rahu säilitada. Muidugi isu hommikusöögi järele kohe kadunud. Ka ruumi tuulutamine ei aidanud mitte essugi. Mu meelest kandus see higilehk hoopis igale poole laiali ja hakkas kõikjale - ka minusse! - sisse imbuma. Kiikasin ümberringi, et huvitav, kuidas teised toasviibijad olukorraga kohanevad? Ei märganud mingeid silmapaistvaid erimeetmeid kuskil rakendatavat. Hiljem, kui haisu allikas toast väljus, arutasime asja Olivieriga, kellele ka algul oli lubatud ülemisele korrusele tagasiviimist. Ta oli sama nõutu kui mina. Ma otsustasin siis seda koordineerijat informeerida, et suuremad distantsid ja ümberasetamine ei lahenda kahjuks seda probleemi ja juhtkond peab midagi ette võtma. Loomulikult ei kirjutanud ma ette, mida. Saan ju aru, et keegi ei valda me multikultuurses firmas kunsti lahendada lehaprobleeme delikaatselt. No kuidas sa lähed ja ütled, et kuule mees, pese end! Või siis hoopiski vallandada keegi, kuna ta haises ja see oli töökollektiivile talumatu. Siiski mulle tundub, et see lehk on ikka liiga tugev, et sellega lihtsalt harjuda võiks. Seega personalijuht peab ikka delikaatse lahenduse leidma. Ja hiljem võiks selle kogemuse muidugi personalijuhtimise õpikutesse näitena sisse kirjutada ;)
Comments