1. osa: Incredible India! Uskumatu India! 20.04-08.05.2007

Reisieelne aeg läks nii kiiresti, et eriti ei jõudnudki end Indiasse mõelda ega asjade kulgemise üle ette muretseda. Tjah, seesuguseid pingutusi muidugi tegime, et uurisime indialastest töökaaslaste käest eluolu ja praktilisi asju ning kappasime arstide vahet, et adekvaatset pilti saada, mis kõigist neist "hädavajalikest" ja ülikallitest vaktsiinidest see eluliselt oluline ikkagi on. Siis veel muidugi viisa, aga ka Goa majutust üritasime planeerida, kuigi tulutult. Etteruttavalt öeldes - tegelikult oli isegi hea, et me liiga palju energiat reisieelsesse planeerimisse ei pannud, mingeid garantiisid ei ole ja nagunii oleks kõik vastupidi välja kukkunud.

Sisuliselt olime keskööl Helsingist Delhisse maabudes justkui vette kastetud kassipojad - ilma mingi konkreetse pidepunktita, kus me selle öö veedame ja kuidas praktiliselt edasi tegutseme. Esialgu olime õnnelikud selle üle, et pagas teel kaduma polnud läinud ja me ühes tükis Indias olime. Mõjutatuna varasematest kogemustest, et lennujaamast mõnest ametlikust kontorist takso võtmine on kallis, astusime otse tänavale ja võtsime riski mingil suvalisel taksol end New Delhi raudteejaama sõidutada lasta, kus kuulu järgi pidi majutuskohti külluses olevat. Leppisime taksojuhiga kokku hinnas 100 ruupiat (umbes 28 krooni) ja olimegi teel kuhugi - oletatavalt siis kesklinna suunas. Javil oli paari suvalise hotelli nimi paberile üle tähendatud - niisiis ütlesime taksojuhile orientiiriks ühe neist. Kilomeetreid kesklinna tundus tohutult olevat. Või oli asi lihtsalt selles, et ometigi, et kell üks öösel, teedel valitses meie meelest üks suur liiklusummik. Teeveered olid palistatud igat liiki hurtsikutega. Neis kees elu. Igal sammul oli kodutuid, üksikult ja terveid perekondi, kellest mõned on kasutanud fantaasiat mingi peavarju valmistamiseks, aga paljud lebotasid lihtsalt plankude ääres ja puude varjus. Teedeäärne melu ja liiklus on nii muljetavaldavad, et neist tuleb eraldi hiljem veel juttu.

Lõpuks jõudsime arvatavasse turistlikku südalinna piirkonda, kuid taksojuht tiirutas ja tiirutas ja paistis, et tal pole halligi, kus meie osutatud hotell võiks asuda. Lõpuks sõidutas meid nn turismiinfosse. Meie üllatus oli esialgu suur, et turismiinfo südaöösel avatud, kuid peagi sai selgeks, et ega see meie mõistes turismiinfo polnudki. Saime küll infot, et meie otsitavat hotelli enam ei eksisteerigi, ja ka teised meie nimetatud hotellid helistati läbi, kuid alati selgus, et vabu kohti pole. Ja siis algas aktiivne müügitöö. Hoolimata sellest, et me oma tagasihoidliku eelarve nimetasime, veenati meid kõigest väest, et alla 2000 ruupia (570 krooni) Dehli kesklinnas samaaegselt tagasihoidlikku ja puhast majutusasutust leida pole lootustki. See jutt ei tundunud sugugi usutav, eriti kuna teadsime, et Indias üleüldiselt on turismihooaeg läbi, kuid kuidas sa ikka kell kaks öösel keset täiesti tundmatut vaevu valgustatud tänavatega 12-miljoni linna seal lihtsalt minema jalutad ja omapäi mingi peavarju leiad? Ilma kaardita, ilma aadressideta. Niisiis ega meil miskit muud üle ei jäänud, kui selle turismifirma poolt müüdud hotelliga kibedalt leppida. Aega venitati kui kummi, olime väsinud ja tüdinud, ja kui end lõpuks sealt hotellist leidsime, polnud jaksu enam protesteeridagi, et see ikkagi üks paras urgas oli. Õhukonditsioneer korralikult ei töötanud ja hommikusöögilauas oli kohe päris räpane, pealegi taheti meile selle eest veel ekstra sisse kasseerida, kuigi see juba hinnas sisaldus. Kui hommikusöök söödud, oli turismifirma mehike nagu viis kopikat platsis ja pakkus lahkelt küüti kesklinna, mis tipnes loomulikult sellega, et me end peagi jälle tema ”draakonikoopast” leidsime. Kuna meil oli seal päeval vaja kogu ülejäänud reis üldjoontes paika panna ja vähemalt lennupiletid Goasse ja tagasi broneerida, siis kuskil pidime seda ometi tegema. Selleks hetkeks olime üsna veendunud, et traditsioonilist turismiinfot selles linnas ei leidugi. Selle teadmise valguses ei tundunud ka teised reisibürood ahvatlevamad. Niisiis veetsime üle kahe tunni tuttavas büroos vaieldes ja tingides meie reisi detailide üle. Sai selgeks, et Agrasse ja Jaipuri on võimatu rongipileteid saada – kõik viimseni välja müüdud. Ainsaks võimaluseks jäi sohvri teenust kasutada. Turismifirmaomanikud laitsid maha ka Simlasse ehk siis mägede jalamile reisimise idee ja pakkusid hoopis Kashmiri rändamise varianti, mis meie plaanidega jälle ei sobinud. Lõpuks polnud meie originaalsest plaanis tuhkagi järel. Kompromissiks oli kohe sohvriga Jaipuri põrutada, kolme järgneva päeva jooksul Jaipuri ja Agraga tutvuda, siis Delhisse tagasi ja seal juba lend Goasse, 11 päeva kohapeal, Delhisse päevakeseks tagasi ja siis koju. Lisaraha üritati meilt välja presside igal võimalusel – 10% kogumaksumusele lisaks, mida esitatakse valitsuse maksuna, ja järgmine 4%, kui soovisime krediitkaardiga tasuda. Viimane ajas meil karvad nii turri, et olime valmis tehingu pooleli jätma ja seal minema kõndima. Nüüd läks omakorda leili ka üks reisibüroo töötajatest, kes otsustas meie keeldumise peale karjuma hakata. Õnneks rahustas teine mees ta maha ja nii me siis ei maksnudki seda 4% - ei tea kelle mille eest ja kellele. Maksime kogu sohvriteenuse, majutuse eest mujal kui Goas, Goa lennupiletite ja Delhi lennujaama transpordi eest ühtekokku 43 tuhat ruupiat (üle 12 tuhande krooni), meie jaoks üüratult palju. Lõppude lõpuks polnud meil ka alternatiivi. Lootsime vaid sellele, et Goas tähendab offseason (hooajaväline aeg) tõepoolest seda, et hinnad langevad poole võrra ja meil õnnestub oma eelarvet stabiliseerida. Igal juhul oli reis alanud kõike muud kui igavalt.