Vaikselt kohvi rüübates

Ruta ja Neli, kaks särtsakat leedu tüdrukut, sõitsid koju tagasi ja nüüd on meil siin kummaliselt vaikne. Nende siinolekut meenutavad veel kaks kokkukorjamata aset ja siis muidugi terve vikerkaar sündmusi, mis nendega koos kahe päeva jooksul läbi sai elatud. Tunnen Rutat oma Tamperre tuleku algusaegadest, kui mõlemad siia vahetusse sattusime ja Erasmuse elu elasime. Kui ta Vilniusesse tagasi sõitis, meie kontakt säilis. Uuesti nägime eelmisel sügisel Vilniuse maratoni aegu. Nüüd siis jälle siin, Tamperes. Ja Nelit tunnen kaks päeva. Tüdrukute siinolek viis mind jälle kord vanadele teeradadele. Põnev, et kohad ja asjad, mis mulle on igapäevased, omavad tagasitulijale sümboolikat - ülikooli arvutiklass, Lappinkaari köök, liiklusmärk, Groove, Cafe Europa jne. Koos uuesti läbi elades hakkasin ka ise teatud paiku ja esemeid sümboolseks pidama. Sest igal neist on oma lugu, selline, mis omab tähendust vaid siis, kui jälle kord kokku saadakse.