Esimesed nostalgiahetked juba käes

Meil oli töö juures täna üle pika aja koosolek, tõstatati kvaliteediga seotud probleeme ja SDL-s läbiviidavaid muudatusi paremaks kvaliteedikontrolliks. Kuulasin ettekannet ja kommentaare ja vaatasin enda ümber ringi. Aasta on selles keskkonnas möödunud, aasta on need inimesed mu ümber olnud, igakuised koosolekud selles saalis toimunud. Ja varsti seda enam pole. SDL on mulle igatpidi huvitav ja arendav töökeskkond olnud ja inimesi siin, kuigi sõbraks ei saaks neist päris kedagi nimetada, hakkan ilmtingimata taga igatsema. Meil on palju intelligentseid ja huvitavaid inimesi ja inimsuhtete tasandil on kõik väga hästi. Mitmetega siinsetest töökaaslastest pole ma kunagi millestki töövälisest rääkinud, aga paljudega olen. Ja alati on tunne, et igaüks neist on üks põnev aaretekirst. Töökaaslased pole sõprus- ega perekond, töö pole mõeldud selleks, et inimesi siin üksipulgi ja süviti tundma õppida, aga minul on just selle võimaluse otsalõppemisest kõige rohkem kahju. Nuuks. Peale ülemuste ja töötoakaaslaste keegi minu äraminekust veel teadma ei peaks. Üsna huvitav, millal see uudis laiemalt liikvele pääseb, kui ma just ise suurelt avameelitsema ei hakka. Ja kuigi ma varem kirjutasin, et mu töötoakaaslased eriti minu äramineku osas emotsioone üles ei näidanud, siis unustasin, et asi pole mitte selles, et nad on ükskõiksed, vaid nad on ju soomlased ning vajavad aega kõige uue läbimõtlemiseks. Täna näiteks küsis Jari, millal ikkagi minu viimane tööpäev on, ja kui seletasin, et ma ei tea isegi veel ning uurisin, miks ta seda teada tahab, siis vastas ta, et loodetavasti on see peale 17. augustit, sest muidu ta on puhkusel ja ei saagi minuga hüvasti jätta. Armas oli see.