Lühike tagasivaade suvepuhkusele
Sellesuvine puhkus on läbi. Kolm nädalat, ruttu see läks. Käisime Lapimaa kaudu Põhja-Norras ja siis Eestis. Norra-reis kujunes äärmuslikuks low-budjet (madala eelarve) reisiks. Magasime 9 ööd autos, ühe lõkkekoja pinkidel südaöise päikese all, ühe metsamajakese (sm k 'tupa') puust lavatsil ja 3 ööd Tromsø sõbra juures voodis. Pesime korralikult umbes iga kolme päeva tagant, külastasime hambapesuks ja tualetiks rekordarvu bensukaid, sõime Soomest Lidlist ostetud toitu, lasime matkapriimusel pakitoitu keeta, jõime peamiselt Eestist ostetud odavaimat veini (petsime halba kvaliteeti kallates veini spetsiaalsesse veinimärssi), muuseume ei külastanud ja suveniire ei ostnud. Raha kulus vaid bensiinile ja paarile praamipiletile, tõsi sellelegi omajagu. Paar korda hellitasime end ka Norra põhimõtteliselt odavaima ja maitsvaima toidu - lõhe ja krevettidega.
Lapimaalt sõitsime läbi õnneks umbes nädalase edumaaga õgardlike sääseparvede ees, nii et selles mõttes vedas eriti. Sääskedest marus Javit aga õnnestus näha ka sääskede madalhooajal, ei tea, kas ta oleks tipphooajal üldse ellu jäänud :) Minul õnneks paisab nende elukate suhtes kas tugevam närv või kõlbmatum veri olema - endast välja nad mind ajada ei suutnud. Autosse nad õnneks sisse murda ei osanud, nii olid ööd rahulikud. Autos magatud saime muide suht edukalt - Eesti keskmisest väiksemate inimeste eelis :)
Ilma oli igasugust, Lapimaal Yllasel ja Pallasel soojem, mida enam põhja ja Norra poole, seda jahedam. Päeva keskmine temperatuur Põhja-Norras oli 10 kraadi, öösel 7 kanti, päeval kuni 14. Jaanipäeva paiku selline tempratuur eriti mokkamööda just pole. Saime nii päikest, vihma, tuult kui ka äikest. Õnneks vihma otsustas sabistada enamasti siis, kui meil mõni pikem autosõit ees oli, nii et natuke vedas. Kõige ilusam päev aga oli Tromsøs, kui tegime jalgrattamatka läbi kogu Kvaløya saare Sommarøysse. See oli ainus päev, kui alustasime kui lõpetasime päeva täiesti pilvitu taevaga. Ilma, muide, paistab Atlandi ookeani ja Golfi hoovuse meeldevalda jäävas läänepoolses Põhja-Norras üldse võimatu olevat ette ennustada. Lofotenis aga puhus kogu aeg nii tugev tuul, et otsustasin, et kuigi see on oma mägede ja fjordide ja kalurikülade maalilisuses ilmselt ilusaim paik, kus ma kunagi olnud olen, siis elada ma seal küll kunagi ei suudaks - see lõpmatu Atlandi ookeani niiskus ja tuuled pole minu jaoks. Ei ole.
Reisi keskne sündmus oli Tromsø keskööpäikese maraton (Midnight Sun Marathon). Javi jooksis ja mina sisustasin oma aega tavapäraselt - ringilonkimise, kohvi, raamatu ja veidikese pildistamisega. Parimat jooksuaega ei tulnud, aga Javi lõpetas oma 11nda ja kõige külmema maratoni suht samas rütmis ja tervisehädadeta nagu alati - see on kõige tähtsam. Lubatud kesköist päikest aga preemiaks ei antud. Seda saime täies hiilguses varem Lapimaal Enontekiöl ja hiljem jaaniööl Lofotenis, Sandsetis.
Altas juhtus midagi täiesti imelikku. Mererannas ringi kolades sattusime teismeliste peole. Tüdrukud astusid ligi, tahtsid tutvust teha, uurisid, kus oleme, ja pakkusid torti. Mõtlesime, et oh, küll need norra tüdrukud on ikka uskumatult julged ja avatud. Isekeskis kommenteerisime, et huvitav, kas neil on fanta hulka ka palju alkoholi valatud (laualt midagi muud ei paistnud). Hiljem, kui rannaäärsele parkimisplatsile autot parkisime ja end magama hakkasime seadma, olid mõned neist samadest tüdrukutest platsis ja küsisid, kas nad võivad meie eest palvetada. Olime mõlemad Javiga pahviks löödud, ei osanud ei ei-d ega ja-d öelda, lihtsalt lasime neil oma palved öelda (inglise keeles tegid seda kõike). Ilusad südamlikud palved olid. Ja siis nad jätsid hüvasti ja läksid.
Lisaks kõigele muule oli see reis eriline ka selle poolest, et proovisime ära, mida tähendab autoga, jalgsi ja jalgratastega kombineeritud reisimine. Enne reisi sai mõeldud, et kui rattad reisi jooksul 4-5 korda kasutusse saavad, siis on rataste kaasavedamisel mõtet. Täpselt viis korda rattaid lõpuks ka kasutasime (Yllasel, Alta lähedal, Tromsøs ja kaks korda Lofotenis), nii et eesmärk sai täidetud. Järeldasime aga ikkagi seda, et olgugi et meil on universaal, ikkagi on tohutult ebamugav tagaistme kaudu kraamile ligipääs. Parem on ikkagi variant, kus pikemalt ühe koha peal püsida ja ratast intensiivselt kasutada, kui see, et jalgrattasõidust vaid paiguti rõõmu tunda. Aga samas said meist mõlemast spetsialistid tagumise luugi taha kinnitatavalt seadmelt rataste maha võtmisel ja peale panemisel :)
Koju jõudes tervitasid palavad suvepäevad ja aerupaat. Peale mõnepäevast kodus mõnulemist käisime ka väikesel Eesti reisil. Pidasime perega minu sünnipäeva väikese grillimise, maasikatordi ja šampuse asemel Javi tehtud sangria seltsis. Pärast käisime Tallinnas laupäevaõhtusel laulupeo kontserdil (see erilist muljet ei avaldanud, mitte vihma pärast, vaid lohiseva kava ja rahva pärast, kes vihmasabinas kiiresti alla andis ja minema vooris) ja tantsupeo etendusel (oli vahva, ka Javile meeldis). Lahe oli jälle kord laulu- ja tantsupeo möllust osa saada ja seda Javile näidata, aga kõige toredam, et see sündmus toob sõbrad kokku ja tekib ideaalne võimalus üksteist näha!
Lapimaalt sõitsime läbi õnneks umbes nädalase edumaaga õgardlike sääseparvede ees, nii et selles mõttes vedas eriti. Sääskedest marus Javit aga õnnestus näha ka sääskede madalhooajal, ei tea, kas ta oleks tipphooajal üldse ellu jäänud :) Minul õnneks paisab nende elukate suhtes kas tugevam närv või kõlbmatum veri olema - endast välja nad mind ajada ei suutnud. Autosse nad õnneks sisse murda ei osanud, nii olid ööd rahulikud. Autos magatud saime muide suht edukalt - Eesti keskmisest väiksemate inimeste eelis :)
Ilma oli igasugust, Lapimaal Yllasel ja Pallasel soojem, mida enam põhja ja Norra poole, seda jahedam. Päeva keskmine temperatuur Põhja-Norras oli 10 kraadi, öösel 7 kanti, päeval kuni 14. Jaanipäeva paiku selline tempratuur eriti mokkamööda just pole. Saime nii päikest, vihma, tuult kui ka äikest. Õnneks vihma otsustas sabistada enamasti siis, kui meil mõni pikem autosõit ees oli, nii et natuke vedas. Kõige ilusam päev aga oli Tromsøs, kui tegime jalgrattamatka läbi kogu Kvaløya saare Sommarøysse. See oli ainus päev, kui alustasime kui lõpetasime päeva täiesti pilvitu taevaga. Ilma, muide, paistab Atlandi ookeani ja Golfi hoovuse meeldevalda jäävas läänepoolses Põhja-Norras üldse võimatu olevat ette ennustada. Lofotenis aga puhus kogu aeg nii tugev tuul, et otsustasin, et kuigi see on oma mägede ja fjordide ja kalurikülade maalilisuses ilmselt ilusaim paik, kus ma kunagi olnud olen, siis elada ma seal küll kunagi ei suudaks - see lõpmatu Atlandi ookeani niiskus ja tuuled pole minu jaoks. Ei ole.
Reisi keskne sündmus oli Tromsø keskööpäikese maraton (Midnight Sun Marathon). Javi jooksis ja mina sisustasin oma aega tavapäraselt - ringilonkimise, kohvi, raamatu ja veidikese pildistamisega. Parimat jooksuaega ei tulnud, aga Javi lõpetas oma 11nda ja kõige külmema maratoni suht samas rütmis ja tervisehädadeta nagu alati - see on kõige tähtsam. Lubatud kesköist päikest aga preemiaks ei antud. Seda saime täies hiilguses varem Lapimaal Enontekiöl ja hiljem jaaniööl Lofotenis, Sandsetis.
Altas juhtus midagi täiesti imelikku. Mererannas ringi kolades sattusime teismeliste peole. Tüdrukud astusid ligi, tahtsid tutvust teha, uurisid, kus oleme, ja pakkusid torti. Mõtlesime, et oh, küll need norra tüdrukud on ikka uskumatult julged ja avatud. Isekeskis kommenteerisime, et huvitav, kas neil on fanta hulka ka palju alkoholi valatud (laualt midagi muud ei paistnud). Hiljem, kui rannaäärsele parkimisplatsile autot parkisime ja end magama hakkasime seadma, olid mõned neist samadest tüdrukutest platsis ja küsisid, kas nad võivad meie eest palvetada. Olime mõlemad Javiga pahviks löödud, ei osanud ei ei-d ega ja-d öelda, lihtsalt lasime neil oma palved öelda (inglise keeles tegid seda kõike). Ilusad südamlikud palved olid. Ja siis nad jätsid hüvasti ja läksid.
Lisaks kõigele muule oli see reis eriline ka selle poolest, et proovisime ära, mida tähendab autoga, jalgsi ja jalgratastega kombineeritud reisimine. Enne reisi sai mõeldud, et kui rattad reisi jooksul 4-5 korda kasutusse saavad, siis on rataste kaasavedamisel mõtet. Täpselt viis korda rattaid lõpuks ka kasutasime (Yllasel, Alta lähedal, Tromsøs ja kaks korda Lofotenis), nii et eesmärk sai täidetud. Järeldasime aga ikkagi seda, et olgugi et meil on universaal, ikkagi on tohutult ebamugav tagaistme kaudu kraamile ligipääs. Parem on ikkagi variant, kus pikemalt ühe koha peal püsida ja ratast intensiivselt kasutada, kui see, et jalgrattasõidust vaid paiguti rõõmu tunda. Aga samas said meist mõlemast spetsialistid tagumise luugi taha kinnitatavalt seadmelt rataste maha võtmisel ja peale panemisel :)
Koju jõudes tervitasid palavad suvepäevad ja aerupaat. Peale mõnepäevast kodus mõnulemist käisime ka väikesel Eesti reisil. Pidasime perega minu sünnipäeva väikese grillimise, maasikatordi ja šampuse asemel Javi tehtud sangria seltsis. Pärast käisime Tallinnas laupäevaõhtusel laulupeo kontserdil (see erilist muljet ei avaldanud, mitte vihma pärast, vaid lohiseva kava ja rahva pärast, kes vihmasabinas kiiresti alla andis ja minema vooris) ja tantsupeo etendusel (oli vahva, ka Javile meeldis). Lahe oli jälle kord laulu- ja tantsupeo möllust osa saada ja seda Javile näidata, aga kõige toredam, et see sündmus toob sõbrad kokku ja tekib ideaalne võimalus üksteist näha!
Comments