Üks uks kinni, teine valla

Emm.... ei teagi, kuidas alustada. Suu on kõrvuni peas, sest kõik läheb täpselt nii, nagu olen soovinud. Isegi paremini. Vististi olen tagasihoidlikult soovinud :) Igal juhul kokkuvõte on selline, et minu pusle tükikesed sobituvad sujuvalt omale kohale, ilma mingisuguste pingutusteta. Juulikuu on üllatusemuna! Sellele mõistujutule siis viimaks selgituseks, et doktorantuuri kandideerimine läks edukalt, suuline kinnitus on antud, et septembris võin jälle koolipinki istuda. Boonusena lisandus teadurikoht UTA-s 1. augustist aasta lõpuni. Minu tagasihoidlik stsenaarium nägi ette vähemalt esialgu SDL-s täiskohaga jätkamist ning mõningaid kursuseid töö kõrvalt, mis aga välja kukkus on midagi, mida ei osanud uneski näha. Teadurikohti algajatele doktorantidele sotsiaalteadustes igatahes niisama ei jagata. Mul on alust arvata, et tegemist pole mitte niivõrd minu talendi äramärkimise, kuivõrd õnneliku juhusega. Arvatavasti leiti, et tuleb mingi projekti rahad sel aastal veel sirgeks lüüa, kuna aga minu doktoritöö juhendaja on proua professor, kes projekti juhib, siis otsustas ta mulle lihtsalt esimese väikese motiveeriva turgutussüsti teha. Ma ei tea miks, aga ega ei lähe küsima ka, haaran lihtsalt pakutud võimalusest kinni.
Töö plaanis tähendab see SDL-ga lõpparvet. Kuigi võimalik, et isegi mitte nii kapitaalselt, sest ülemused käisid täna ise välja, et võiksin tulevikus vabakutselise tõlkijna SDL-ga koostööd jätkata. Põhimõtteliselt olen sellele isegi mõelnud, sest ei sa iial ette tea... võibolla jaanuaris...
Eraeluliselt on see sündmuste virvarr üksnes positiivne. Aasta jagu argipäevi ja -õhtuid on Tamperest eemal oldud, nüüd saab koju naasta :) Kas ma ei öelnud kunagi, et mul on teadmine, et hiljemalt aasta lõpuks olen seal tagasi?