Turu avastusretked - Ruissalo

Javi oli esimese nädalalõpu Turus. Selleks motiveerisid vanade purjelaevade üritus ja fakt, et minu Tamperre tagasikolimine on nüüd nii lähedal, et kui ta kohe oma võimalust ei kasuta, siis äkki ei kunagi enam. Võimaluse all mõtlen tasuta majutust Turus minu seltsis kogu nädalavahetuseks ;) Kuuldes, et Javile oli see esime nädalalõpp Turus, pööritasid inimesed silmi, aga tõele au andes - minagi naudin nädalalõppe palju enam Tamperes, meie oma kodus, ja mul ei ole midagi selle vastu, et me üksteist vastakuti ei külasta, nagu paljud teised paarid samas situatsioonis ehk teeksid. Tampere on kodu ja minul aitab iganädalane sinnasõit kõige paremini töisest rutiinist välja saada.
Head ilma ei lubatud ja sellepärast me mingit eriti suurt vabaõhuüritust ei planeerinud. Varem olime küll mõelnud, et kui Javi tuleb, siis võiks mõne pikema, ehk paaripäevase ja telkidega rattamatkagi teha. Reedel sadas kogu õhtu, nii et veetsime aega tubaselt. Laupäeval käisime purjelaevu imetlemas ja olin tõsiselt üllatanud, kuivõrd palju rahvast see üritus kokku oli suutnud tuua. Aurajõe ümbruses polnud sisuliselt ruumi ei istuda ega astuda, kogu laevade randumis- ja sadamaala kihas kui sipelgapesa, kaubitsejaid, eelkõige söögipoolise ja õlle-veini müüjaid, oli igal sammul. Vanad purjelaevad olid muidugi fantastilised, kujutlesime, mismoodi oleks, kui saaks ühega neist kaasa ürituse lõppsihtkohta, Klaipedasse sõita... Tegelikult sellist võimalust mitmed laevad ka pakkusid. Päris krõbeda hinna eest muidugi. Võibolla ühel heal päeval... :)
Pühapäeval sõitsime ratastega Turu ühele saarele, Ruissalosse (hahah, eestikeelsest wikipediast leidub eriti üksikasjalikku infot :D). Olin kuskilt kõrva taha pannud, et sealt pidi parim vaade Turust lahkuvatele laevadele avanema. Midagi sellist me aga igal juhul ei oodanud, et kogu Ruissalo on tulvil rahvast täis, näis, nagu kogu Turu on sinna kokku tulnud. Mitte iial varem pole Turus nii palju inimesi näinud! Sõbrad ja perekonnad, jalgsi, rattaga, autoga, seismas, istumas ja piknikku pidamas, liikumas... Täiesti uskumatu melu! Ilm oli muidugi ilus, meelitas inimesed vabasse õhku. Kuna aga liikuda seal oli raske ja oma lollusest me piknikukraami kaasa ei võtnud, et vahepeal nälga kustutada, siis kogu saarele tiiru peale teha ei õnnestunud. Niisiis lubasingi, et lähen sinna esimesel võimalusel tagasi. Peale tööd, rattaga. Veel on kuu aega Turut avastada.