Jälle Ruissalos end tuulutamas - ihanaaaa!

Viisin Mercuri jalutama. Ehk siis kasutasin ära päikesepaistelise õhtu, hüppasin ratta selga ja kihutasin teistkordsele Ruissalo avastusretkele. Umbes 28 km kogunes kilometraaži ja koju jõudes oli tunne fantastiline - füüsilisest pingutusest, värskest mereõhust, päikesepaistest, maa-atmosfääri sisseahmimisest.
Kuigi me eelmisel pühapäeval Javiga seal juba käisime, siis väga palju tol korral näha ei õnnestunud. Täna aga sõitsin saare kaugeimasse otsa välja. Avastasin, et asfaldiga kaetud rattatee viibki päris saare tippu välja. Nii oli mõnus kimada seal ja samal ajal ümbrust imetleda. Avastasin, et Ruissalos on vana mõisakompleks, pargid, mitu avalikku randa, tohutu suur kämpinguala, kultuurmaastikke, golfiväljakud, botaanikaaed ja terve rida idüllilisi elamuid. Muide, vean kihla, et need õnneseened, kes seal elavad, on oma valduste omanikuks kunagi väga ammu saanud. Ei usu, et nüüd sinna kellelegi enam ehitusluba antakse. Ja see on hea! Paiga peamine võlu minu jaoks ongi just selles, et kõige rohkem on seal tegemist eheda maa-atmosfääriga linna vahetus läheduses. Kõik on äärmiselt looduslähedane. Täna, kui oli tavalise tööpäeva õhtu, kohtasin rohkem linde ja lambaid, kui inimesi, mis on oli äärmiselt mõnus. I-le pani punkti metsmaasikate leiukoht, mille avastasin saare tipust, avaliku, kuid privaatse ja hästi armsa ranna vahetust lähedusest. Imestasin, kuidas küll keegi polnud enne mind sinna sattunud ja marju nahka pistnud ning ülesöömisest takistas see, et komistasin kellegi kaka otsa. Vot siis sellepärast äkki teised selle paiga vastu huvi ei tunnegi... Kodus aga keetsin kartuleid ja tegin kukeseenekastet. Jumalik peale väsitavat päeva!