Kummalised inimesed
Telefoni potsatas selline SMS vanalt töökaaslaselt, leedukalt: "Janika, I've one question for you. Could you send me the list of 10 best universities or higher education schools in Estonia, which have good business programs (bachelor level). Could you send it by email by the end of today. Thanks a lot!" Eesti keeles siis midagi sellist, et J., kas saaksid mulle saata Eesti kümne parima ülikooli või kõrgema õppeasutuse nimekirja, kus õpetatakse ärijuhtimist BA-na heal tasemel. Kas saaksid saata täna õhtuks. Mõhhhhhh.
Mul kihutas selline mõtete virvarr peast läbi:
Kus see leedukas küll elanud on, et kujutab ette, et Eestis on kümnete kaupa ülikoole, kes pealegi peaksid õpetama ärijuhtimist?
Ja vaat kus nõudlik, tahab veel saada "ainult" selle top-10.
Miks põrgu päralt ta eeldab, et ma üldse peaksin midagi ärijuhtimise õpetamise kohta Eestis teadma? Ta ju teab, et ma olen õppinud absoluutselt midagi muud...
Kuidas üldse peaksin ma peale 5,5-aastast Eestist ära olemist teadma tänastest top-ülikoolidest, eriti veel ärijuhtimise alal? See on ju pikk aeg, eriti veel Baltikumis. Ülikoolid tekivad, kaovad, ühinevad. Erialadega sama. Tekib isu minna ja õngitseda samalaadset infot mingi suvalise eriala kohta Leedu ülikoolides.
Kui ma talle viisakalt vastata tahaks, siis eeldab see ilmtingimata netis surfamist. Ja seda ta peaks eeldama. Miks inimene seda ise ei tee, selle asemel et lolle küsimusi esitada ja teist piinlikku olukorda panna?
Kust võtab inimene ülbuse esitada sellise info jagamiseks oma tähtaeg, st täna õhtu? Kas teisel inimesel ei võiks ilusal päikeselisel suvepäeval muud meelelahutust mõttes olla?
Juba ammu pole ükski küsimus mind niimoodi pöördesse ajanud. Mida ma peaksin vastama. Tahaks inimese tegelt otse p-sse saata. Aga võibolla oleks parem viisakuse piiridesse jääda...
10 MINUTIT HILJEM. Ma otsustasin siiski lühikese, kuid konkreetse ja ehk isegi sisuka vastuse saata. Pealegi tõstis minu tuju tublisti see, kui peale kibekiiret "Business programs in Estonian Universities" sain kohe täistabamuse ja sain sinna meili midagi (ninakalt) linkida.
Mul kihutas selline mõtete virvarr peast läbi:
Kus see leedukas küll elanud on, et kujutab ette, et Eestis on kümnete kaupa ülikoole, kes pealegi peaksid õpetama ärijuhtimist?
Ja vaat kus nõudlik, tahab veel saada "ainult" selle top-10.
Miks põrgu päralt ta eeldab, et ma üldse peaksin midagi ärijuhtimise õpetamise kohta Eestis teadma? Ta ju teab, et ma olen õppinud absoluutselt midagi muud...
Kuidas üldse peaksin ma peale 5,5-aastast Eestist ära olemist teadma tänastest top-ülikoolidest, eriti veel ärijuhtimise alal? See on ju pikk aeg, eriti veel Baltikumis. Ülikoolid tekivad, kaovad, ühinevad. Erialadega sama. Tekib isu minna ja õngitseda samalaadset infot mingi suvalise eriala kohta Leedu ülikoolides.
Kui ma talle viisakalt vastata tahaks, siis eeldab see ilmtingimata netis surfamist. Ja seda ta peaks eeldama. Miks inimene seda ise ei tee, selle asemel et lolle küsimusi esitada ja teist piinlikku olukorda panna?
Kust võtab inimene ülbuse esitada sellise info jagamiseks oma tähtaeg, st täna õhtu? Kas teisel inimesel ei võiks ilusal päikeselisel suvepäeval muud meelelahutust mõttes olla?
Juba ammu pole ükski küsimus mind niimoodi pöördesse ajanud. Mida ma peaksin vastama. Tahaks inimese tegelt otse p-sse saata. Aga võibolla oleks parem viisakuse piiridesse jääda...
10 MINUTIT HILJEM. Ma otsustasin siiski lühikese, kuid konkreetse ja ehk isegi sisuka vastuse saata. Pealegi tõstis minu tuju tublisti see, kui peale kibekiiret "Business programs in Estonian Universities" sain kohe täistabamuse ja sain sinna meili midagi (ninakalt) linkida.
Comments