Minu Turku - Aurajõe rannaveer

Hommikul silmi avades naeratas päike ning enesetunne oli vaatamata pikaleveninud õhtule suurepärane. Ei siis muud, kui ratta selga ja uutele Turku avastusretkedele. Töökaaslane Mikko, kes on suur rattasõber, innustas kõvasti Aurajõe-äärseid vabaaja harrastustele mõeldud radu uurima. Täielik aarete laegas, ütlen. Jõeäärsed heas korras kruusased rajad algavad kohe kesklinnast, mõlemal pool Aurajõge. 10-15 minuti möödudes aga pole sa enam mitte suuruselt teises-kolmandas Soome linnas, vaid looklevatel külavaheteedel ja kihutad mööda idüllilistest maastikest - küpsevad viljapõllud, männisalud, vanad talumajad, taamal aeglaselt voolav Aurajõgi. Aeg oli selline, kus need rajad oleksid igas muus suuremas linnas pungil spordiharrastajaid ja vabaajaveetjaid täis, aga mina nägin vaid üksikuid-üksikuid ning tõttöelda ei pannudki neid õieti tähele. Tundsin end justkui kogu selle kuningriigi printsess. Minu kuningriik! Kui ma Turus elaksin, siis kindlasti kuskil seal - Aurajõe lähistel, Halinen-linnaosa rüpes.