Rebasantropoloogi kõhklustest
Praeguses nukras meeleolus lohutab mind see, et sügis paistab huvitavaid tegemisi täis - seega, küll tegutsemine viib uute seikluste ja kiindumusteni.
Kuna mu ametlik doktoritöö juhendaja on sellel aastal õpetustöö puhkusel ehk kirjutab kellesti kunagi ammu-ammu Pakistanis resideerunud Soome antropoloogist memuaare, siis on selgunud, et minu sisuline juhendaja on keegi teine. Õnneks ma toda õppejõudu ka tunnen ja loodan temaga aktiivselt suhelda selle aasta jooksul. Olen ka kuulnud, et nimetet antropoloog on meie professori tõenäoline mantlipärija, aga mis kõige tähtsam - inimene, kes teeb juhendamistööd südamega erinevalt nii mõnestki teisest. Kui hästi läheb, saan omale hea juhendaja.
Pean tunnistama, et suhtun oma tulevasse töökeskkonda mõningase eelarvamusega. Selge on see, et enamus ajast tuleb istuda omaette karbis ja ennast töötama motiveerida. Tõsi, kuna mulle esialgu töötamise eest makstakse, siis ehk aitab siin kaasa südametunnistus. Ära jääb aga kogu see sagiv, vaheldumisi töine ja irooniline-humoorikas atmosfäär, mis meil SDL-is oli. Ma ikka väga kardan seda tekkida võivat üksildustunnet, millest nii mõnegi, nt Javi puhul kuulnud olen. Õnneks on minu kabinet kohe köögi kõrval, nii et võin kiikamas käia, kes seal parasjagu istumas on ja siis kampa lüüa :) Teine asi, millest oleks kole kahju, on soome keele igapäevasest praktiseerimisest ilmajäämine. Kuigi ma ikka veel aeglaselt ja kõheldes kirjutan, räägin ma nüüd üsna sujuvalt ja krambita suurema hulgagi kuulajate ees. Mitte kuidagi ei tahaks lubada, et viimase aasta jooksul saavutatu nüüd mööda külgi maha jookseb. Muud abinõu siin pole, kui sihilikult vältida klikistumist välismaalaste seltskondadesse ning aktiivselt otsida võimalusi soomlastega suhelda.
Samas peab tõdema, et toetav on saada päevast päeva meile igasugustest ülikoolis minu tegevusega seotud listidest. Enam-vähem hakkan juba mõistma, kes on osakonna tohutus masinavärgis kes ning millised rollid neil on. Vähemasti minul aitab see praegu kasvatada tunnet, et ma kuulun jälle mingisse kogukonda.
Eriti tõstis tuju täna meilboksi potsatanud kutse meie uurimisrühma antropoloogide piknikule professori maakodus. Paistab, et meie pisike antropoloogide kogukond kavatsetakse kohe eos suhtlemispisikuga nakatada. Hea algus!
Kuna mu ametlik doktoritöö juhendaja on sellel aastal õpetustöö puhkusel ehk kirjutab kellesti kunagi ammu-ammu Pakistanis resideerunud Soome antropoloogist memuaare, siis on selgunud, et minu sisuline juhendaja on keegi teine. Õnneks ma toda õppejõudu ka tunnen ja loodan temaga aktiivselt suhelda selle aasta jooksul. Olen ka kuulnud, et nimetet antropoloog on meie professori tõenäoline mantlipärija, aga mis kõige tähtsam - inimene, kes teeb juhendamistööd südamega erinevalt nii mõnestki teisest. Kui hästi läheb, saan omale hea juhendaja.
Pean tunnistama, et suhtun oma tulevasse töökeskkonda mõningase eelarvamusega. Selge on see, et enamus ajast tuleb istuda omaette karbis ja ennast töötama motiveerida. Tõsi, kuna mulle esialgu töötamise eest makstakse, siis ehk aitab siin kaasa südametunnistus. Ära jääb aga kogu see sagiv, vaheldumisi töine ja irooniline-humoorikas atmosfäär, mis meil SDL-is oli. Ma ikka väga kardan seda tekkida võivat üksildustunnet, millest nii mõnegi, nt Javi puhul kuulnud olen. Õnneks on minu kabinet kohe köögi kõrval, nii et võin kiikamas käia, kes seal parasjagu istumas on ja siis kampa lüüa :) Teine asi, millest oleks kole kahju, on soome keele igapäevasest praktiseerimisest ilmajäämine. Kuigi ma ikka veel aeglaselt ja kõheldes kirjutan, räägin ma nüüd üsna sujuvalt ja krambita suurema hulgagi kuulajate ees. Mitte kuidagi ei tahaks lubada, et viimase aasta jooksul saavutatu nüüd mööda külgi maha jookseb. Muud abinõu siin pole, kui sihilikult vältida klikistumist välismaalaste seltskondadesse ning aktiivselt otsida võimalusi soomlastega suhelda.
Samas peab tõdema, et toetav on saada päevast päeva meile igasugustest ülikoolis minu tegevusega seotud listidest. Enam-vähem hakkan juba mõistma, kes on osakonna tohutus masinavärgis kes ning millised rollid neil on. Vähemasti minul aitab see praegu kasvatada tunnet, et ma kuulun jälle mingisse kogukonda.
Eriti tõstis tuju täna meilboksi potsatanud kutse meie uurimisrühma antropoloogide piknikule professori maakodus. Paistab, et meie pisike antropoloogide kogukond kavatsetakse kohe eos suhtlemispisikuga nakatada. Hea algus!
Comments