Lahkumisõlled

Töökohti on mul mitmeid olnud, aga oma mäletamist mööda pole ma siiani kuskil lahkumisõllesid joonud. Täna peale tööd aga kutsusin meie kontori rahva Oskari Olohuonesse ja olen nüüd kogemuse võrra rikkam. Esiteks oli täitsa põnev, et kes sinna üldse kohale tulevad, seda enam, et neljapäev ja vahetult peale tööd. Aga reede pärastlõunal sõidan ma juba Tampere poole. Eile sain mõned meilid, kus inimesed kutse eest tänasid ja siis viisakalt seletasid, miks nemad tulla ei saa. Täna sain veel mõned sarnased meilid lisaks. Mõned inimesed tulid ka otse vabandama, et nad ei saa erinevatel põhjustel kohale ilmuda. Seda teadsin, et Rasa ja Viktorija kui minu lähimad kaasvõitlejad Balti rindel tulevad niikuinii (seda ma poleks andestanud ka, kui nad poleks kohale ilmunud!; Jari, muide, peab oma reeturlikkuse kunagi Tamperes kompenseerima), aga ülejäänud kolmandiku töökaaslaste osas polnud aimugi. Lõpuks istusid seal üheskoos kaheks lõbusat naist - meie toa naised ja projektijuhid. Tellisime mitu ringi veini ja siidrit (õlledeni asi ei läinudki), jutustasime maast ja ilmast ning viiese seltskonnaga jätkasime hiljem õhtusöögilauas. Lõppkokkuvõttes oli mul eriti hea meel, et justnimelt need kaheksa inimest, kellega mul tõepoolest kõige rohkem sidet ja klappi on olnud, minuga neid viimaseid "õllesid" jagama tulid. Nii sai täiesti sundimatus õhkkonnas vestelda igasugustel teemadel, naerda, lõõpida, ironiseerida ja üksteist paremini tundma õppida. Mitte kuskile polnud põgeneda süveneva tunde eest, et mul on kuramuse kahju need inimesed selja taha jätta. Just nüüd, kui nad lõpuks mulle avanema hakkavad. Üks aasta on neetult lühike aeg, et inimesi hästi tundma õppida, aga samas paganama pikk aeg, et uks kinni lükata ja tundetult minema kõndida. Ma annaks palju, et nii mõnigi oma siinsetest kolleegidest Tamperre kaasa võtta. Nuuks. Nuuks. Nuuks.