Turku-Loimaa-Humppila-Toijala-Tampere. Lõpp-peatus Tampere.
... see on nüüd läbi. Täna sain veel viimast korda tuli takkus kl 15:05 rongile tormata. Viimasel minutil, pooljoostes, kompse rohkem kui terve mõistusega inimene arvab enda kanda jõudvat (kes küll kogu selle kraami aasta jooksul kokku vedanud on?... kusjuures Javi juba viis mu raskeimad kompsud raamatutega minema ja terve laar asju jäävad järgmist nädalavahetust ja transporti ootama), higi silmist tilkumas. Aga 7 minutit enne rongi väljumist olin perroonil ja oma, loomulikult kaugeima (kas see on mingi piinajalik kokkumäng või?), vaguni poole teel. Rongis, nagu ikka, sai omajagu nalja konduktööride ja penskaritega. Ma fännan täiega VR-i ehk Soome raudteed. Selliseid muhedaid rongimono- ja -dialooge Eestis juba ei sünni.
Vanaproua konduktöörile, kes parajasti vanapaarile piletimüügiga tegeleb, midagi sellist: "Küll härra konduktööril on alles keskendunud ja usaldusväärne nägu ees." Hoidsin end vägisi tagasi, et mitte naerma pahvatada, muie oli kindlasti aboluutselt varjamatu. Kahjuks ma härra konduktööri nägu ei näinud. Aga ma vaatasin enda ümber ringi ja märkasin, et mina polnud ainus, kes enda tagasi hoidma pidi, et mitte laginal naerma kukkuda. Säilitasime kõik aga viisakust ja pugistasime omaette.
Siis tuli meelde, et eelmisel korral, kui reedeõhtuse rongiga Tamperre sõitsin, rääkis konduktöörionu mikrofoni järgmise lõbusa loo: "Tere, armsad reisijad! See on Turku-Tampere kiirrong. Peatume Loimaal, Humppilas ja Toijalas. Toijalast on ühendusrongid Helsingisse ja sinna ja sinna. Väljumised perroonidelt see ja see. Selles rongis pole kahjuks suitsetamise võimalust, restoranivagunit ega ka käsimüügikäru. Aga ega sellest pole ju midagi - rong nagu rong ikka, kui jaama jõuab, lähevad uksed lahti ning pääsete sisse ja välja. Armsad reisijad, saame ju hakkama? Meeldivat rongireisi teile kõigile!"
Ega tänase vanapaari koomika pole veel lõppenud. Istuvad mu selja taga ja vestlevad omavahel lühikeste katketega. Kui paus tuleb, siis ütleb härra minutite viisi Hökk, Hökk, Hökk, Hökk... Kui ma teda näinud poleks, siis arvaks, et vahepeal muundub ta mingiks kummaliseks linnuks. Siis aga hakkab jälle rääkima ja on mees nagu mees ikka. Hökk. Kui vanapaar Toijalasse jõudis, siis tõusis härra ma selja taga püsti, takseeris ümbrust, heitis huvist pilgu ka eesistujale ehk minule, lausus "SDL" (äs-de-äl), ning astus rõõmasalt rongist välja. Siis alles sain aru, et ta oli silmanud minu käes olevat soovituskirja, mille ülaossa oli suurte tähtedega trükitud SDL. Lahe!
Muidu aga oli minu viimane tööpäev SDL-is. Saime minu äramineku puhul head kooki ja kohvi ning lausuti häid sõnu. Sain ka imearmsa ja humoorika Turu- ja turulaste-teemalise raamatu ning mitu sooja kallistust. Ma pole tänase päeva emotsioonidest veel päris toibunud.
Vanaproua konduktöörile, kes parajasti vanapaarile piletimüügiga tegeleb, midagi sellist: "Küll härra konduktööril on alles keskendunud ja usaldusväärne nägu ees." Hoidsin end vägisi tagasi, et mitte naerma pahvatada, muie oli kindlasti aboluutselt varjamatu. Kahjuks ma härra konduktööri nägu ei näinud. Aga ma vaatasin enda ümber ringi ja märkasin, et mina polnud ainus, kes enda tagasi hoidma pidi, et mitte laginal naerma kukkuda. Säilitasime kõik aga viisakust ja pugistasime omaette.
Siis tuli meelde, et eelmisel korral, kui reedeõhtuse rongiga Tamperre sõitsin, rääkis konduktöörionu mikrofoni järgmise lõbusa loo: "Tere, armsad reisijad! See on Turku-Tampere kiirrong. Peatume Loimaal, Humppilas ja Toijalas. Toijalast on ühendusrongid Helsingisse ja sinna ja sinna. Väljumised perroonidelt see ja see. Selles rongis pole kahjuks suitsetamise võimalust, restoranivagunit ega ka käsimüügikäru. Aga ega sellest pole ju midagi - rong nagu rong ikka, kui jaama jõuab, lähevad uksed lahti ning pääsete sisse ja välja. Armsad reisijad, saame ju hakkama? Meeldivat rongireisi teile kõigile!"
Ega tänase vanapaari koomika pole veel lõppenud. Istuvad mu selja taga ja vestlevad omavahel lühikeste katketega. Kui paus tuleb, siis ütleb härra minutite viisi Hökk, Hökk, Hökk, Hökk... Kui ma teda näinud poleks, siis arvaks, et vahepeal muundub ta mingiks kummaliseks linnuks. Siis aga hakkab jälle rääkima ja on mees nagu mees ikka. Hökk. Kui vanapaar Toijalasse jõudis, siis tõusis härra ma selja taga püsti, takseeris ümbrust, heitis huvist pilgu ka eesistujale ehk minule, lausus "SDL" (äs-de-äl), ning astus rõõmasalt rongist välja. Siis alles sain aru, et ta oli silmanud minu käes olevat soovituskirja, mille ülaossa oli suurte tähtedega trükitud SDL. Lahe!
Muidu aga oli minu viimane tööpäev SDL-is. Saime minu äramineku puhul head kooki ja kohvi ning lausuti häid sõnu. Sain ka imearmsa ja humoorika Turu- ja turulaste-teemalise raamatu ning mitu sooja kallistust. Ma pole tänase päeva emotsioonidest veel päris toibunud.
Comments