Minu Turku - golfas ja fiesta
Eile pidasime Ruissalo prestiižsel golfiväljakul firma suvepäeva. Programmis oli väike sissejuhatav golfikursus ja seejärel õhtusöök samas restoranis. Golfikepi käes hoidmine sai ära proovitud ja enamus pallidele sain kuidagimoodi pihta ka, aga olen täitsa kindel, et see pole üldse minu ala. Peab ikka hobuse kannatus olema, et mõõta ja mõõta, toksida ja toksida, kõndida ja seisatada, kõndida ja seisatada. Nüüd ma juba usun rohkem, et sealt saab kõndimise osalt päris paraja füüsilise koormuse, aga ei-ei-ei, igaüks jäägu ikka oma liistude juurde.
Restot reklaamiti kui eeskujulikku söögikohta, ühe parima köögiga paika kogu Soomes (ma loodan, et sain valesti aru, ja mõõdupuuks oli ikkagi Turku). Seenesupp oli hea. Lihtne ja hea. Teenidajaid oli üks meie umbes 16-liikmelise laua kohta, ja toit, mis oli mõistagi vaid kahes variatsioonis varem ette tellitud, toodi siis lauda super aeglaselt. Kui ma pilgu esmalt nähtud pearoa taldrikule heitsin, siis kerkisid kulmud taevani. Taldrikul oli pisike hunnik riisi, mis nägi välja sama jubekole vesine ollus, kui see, mida ülikooli sööklas pakutakse, ja selle kõrval oli pruun kaste ja paar riba miskit... lähemal vaatlusel selgus, et kanafileed. Ohkasin kergendunult, et ma polnud kana kasuks otsustanud, samas olin nüüd veidi murelik, et äkki on minu kala veel midagi õnnetumat. Imekombel nägi kalataldrik palju toekam ja kobedam välja ning maitses suht normaalne. Lubatud pariisi kartulite asemel pakuti küll täiesti tavalisi keedukartuleid, aga ei julgenud nuriseda ka - äkki tuuakse asemele see koletu riis. Magustoiduks mõeldud koogikest tuli muuseas kohvilusikaga süüa. Firma tegi ka piisakese alkot välja, st 1 klaas omal valikult näkku, parem kui ei midagi eks, eriti arvestades majanduskriisi jms. Ja lõppude lõpuks - mina selle õhtusöögi eest ju maksma ei pidanud, seega vähemalt midagi sai tasuta kõhtu, eks.
Õhtu parim osa oli pärast golfast (nii kutsume golfi oma leedukast golfisõbra Rasa auks) ja restot keskmisest veidi seltskondlikemate kolleegidega kesklinnas Mallaskukko ja seejärel Koulu õllekates. Räägiti ohtralt memuaare 80ndate-90ndate raskest puberteedieast ja ajastule omastest isiklikest moeröögatustest. Vaieldamatult selle aasta lõbusaimad tunnid SDL-i kolleegide seltsis. Ja vaieldamatult selle aasta kalleimad siidrid - 6,5 ja 7,5 eurot pooleliitriste klaaside eest. Meeldejääv :)
Restot reklaamiti kui eeskujulikku söögikohta, ühe parima köögiga paika kogu Soomes (ma loodan, et sain valesti aru, ja mõõdupuuks oli ikkagi Turku). Seenesupp oli hea. Lihtne ja hea. Teenidajaid oli üks meie umbes 16-liikmelise laua kohta, ja toit, mis oli mõistagi vaid kahes variatsioonis varem ette tellitud, toodi siis lauda super aeglaselt. Kui ma pilgu esmalt nähtud pearoa taldrikule heitsin, siis kerkisid kulmud taevani. Taldrikul oli pisike hunnik riisi, mis nägi välja sama jubekole vesine ollus, kui see, mida ülikooli sööklas pakutakse, ja selle kõrval oli pruun kaste ja paar riba miskit... lähemal vaatlusel selgus, et kanafileed. Ohkasin kergendunult, et ma polnud kana kasuks otsustanud, samas olin nüüd veidi murelik, et äkki on minu kala veel midagi õnnetumat. Imekombel nägi kalataldrik palju toekam ja kobedam välja ning maitses suht normaalne. Lubatud pariisi kartulite asemel pakuti küll täiesti tavalisi keedukartuleid, aga ei julgenud nuriseda ka - äkki tuuakse asemele see koletu riis. Magustoiduks mõeldud koogikest tuli muuseas kohvilusikaga süüa. Firma tegi ka piisakese alkot välja, st 1 klaas omal valikult näkku, parem kui ei midagi eks, eriti arvestades majanduskriisi jms. Ja lõppude lõpuks - mina selle õhtusöögi eest ju maksma ei pidanud, seega vähemalt midagi sai tasuta kõhtu, eks.
Õhtu parim osa oli pärast golfast (nii kutsume golfi oma leedukast golfisõbra Rasa auks) ja restot keskmisest veidi seltskondlikemate kolleegidega kesklinnas Mallaskukko ja seejärel Koulu õllekates. Räägiti ohtralt memuaare 80ndate-90ndate raskest puberteedieast ja ajastule omastest isiklikest moeröögatustest. Vaieldamatult selle aasta lõbusaimad tunnid SDL-i kolleegide seltsis. Ja vaieldamatult selle aasta kalleimad siidrid - 6,5 ja 7,5 eurot pooleliitriste klaaside eest. Meeldejääv :)
Comments