Lahingureportaaž
Nüüd ma tean, et +28 kraadis on täiesti võimalik end ära külmetada.
Käisime laupäeval Kullarannikul. Seekord mitte Surfers Paradise'is ehk surfarite paradiisis (eelmisel korral tõdesime, et see ju muidu igati tore, aga samas ikkagi liiga keskne ja turistlik koht, et sinna jälle tükkida), vaid Palm Beachil ja Burleigh Headsis, mis osutus väga heaks mõtteks, sest sõiduaeg sinna oli sama, aga rannad see-eest võrratult inimtühjemad ja lained ägedamad. Tuult oli muidugi parasjagu ning päeva peale kogunes pilvi, kuid tuulega oligi just nii imemõnus olemine. Muidu poleks seal rannal kuidagi tervet päeva jaksanud. Kuna tuul tõesti selleks liiga vinge oli, et rahulikult rannal peesitada (paari minutiga oleks liivakihiga kaetud), siis oligi ideaalne kilomeetreid ja kilomeetreid lihtsalt ookeanipiiril jalutada, mereõhku nuusustada ning surfarite tegutsemist ülivõimsatel lainetel imetleda. Õhtul koju jõudes aga kurk kriipis, pea lõhkus ja nüüd on see jätkunud oma 5 päeva. Kõik muu kannataks veel ära, aga saa metsik peavalu ei lase inimese moodi elada. Eks ma mingi viiruse olen üles korjanud, aga ikkagi ajab hinge täis mõte, et suvel ja haige olla!?! Kõik teised, aknast vaadates, paistavad nii rõõsad ja rõõmsad. Kusjuures, kuidagi eriti nõme on haige olla, kui palavikku pole. Kui on palavik, siis on siililegi selge, et õue pole asja ning on õigustatud voodis higistada ja mitte midagi teha, sest noh palavik on ju! Aga kui vaid igasugu valud kaelast ülespoole piinavad, siis kuidas sa ikka voodis vedeled. Ikka ja jälle tuleb mõtteidu, et teeks midagi... vaimset.
Käsil on jõu- ja vastupidavusnumber "Kui mitu kruusi kummeliteed meega suudab inimene päeva jooksul alla kulistada?"
Viimasel paaril ööl on esmakordselt tunne, et õhukesest voodilinast kehakatteks enam ei piisa. Hommikupoolsematel tundidel haaraks pigem teki järele. Seda ilmselgelt mitte üksnes minu haiglasest olekust tingituna, sest Javi on terve kui purikas, aga kurtis sama. Ilmateade samas näitab, et öine temperatuur on +20. No ma ei saa aru! Igal juhul on õhus sügist, seda ma tunnen, ja selle üle rõõmustan.
Kõigele lisaks sööb internet minu saadetud ja mulle saadetavaid emaile. See tekitab usaldamatust ja seetõttu tahaks vastavalt kedagi süüdistada ning korrale kutsuda. Aga keda? Ei teagi, kas yahoo jumpsib, või on maailma kuklapool muust maailmast tõesti liiga kaugel? ;)
Oleluslahingute vahepeal vedasin end hädisele olekule vaatamata kinno Avatari vaatama ning sain suurepärase 3D-elamuse. Soovitan soojalt, aga tingimata suures kinos 3D-versioonis!
Käisime laupäeval Kullarannikul. Seekord mitte Surfers Paradise'is ehk surfarite paradiisis (eelmisel korral tõdesime, et see ju muidu igati tore, aga samas ikkagi liiga keskne ja turistlik koht, et sinna jälle tükkida), vaid Palm Beachil ja Burleigh Headsis, mis osutus väga heaks mõtteks, sest sõiduaeg sinna oli sama, aga rannad see-eest võrratult inimtühjemad ja lained ägedamad. Tuult oli muidugi parasjagu ning päeva peale kogunes pilvi, kuid tuulega oligi just nii imemõnus olemine. Muidu poleks seal rannal kuidagi tervet päeva jaksanud. Kuna tuul tõesti selleks liiga vinge oli, et rahulikult rannal peesitada (paari minutiga oleks liivakihiga kaetud), siis oligi ideaalne kilomeetreid ja kilomeetreid lihtsalt ookeanipiiril jalutada, mereõhku nuusustada ning surfarite tegutsemist ülivõimsatel lainetel imetleda. Õhtul koju jõudes aga kurk kriipis, pea lõhkus ja nüüd on see jätkunud oma 5 päeva. Kõik muu kannataks veel ära, aga saa metsik peavalu ei lase inimese moodi elada. Eks ma mingi viiruse olen üles korjanud, aga ikkagi ajab hinge täis mõte, et suvel ja haige olla!?! Kõik teised, aknast vaadates, paistavad nii rõõsad ja rõõmsad. Kusjuures, kuidagi eriti nõme on haige olla, kui palavikku pole. Kui on palavik, siis on siililegi selge, et õue pole asja ning on õigustatud voodis higistada ja mitte midagi teha, sest noh palavik on ju! Aga kui vaid igasugu valud kaelast ülespoole piinavad, siis kuidas sa ikka voodis vedeled. Ikka ja jälle tuleb mõtteidu, et teeks midagi... vaimset.
Käsil on jõu- ja vastupidavusnumber "Kui mitu kruusi kummeliteed meega suudab inimene päeva jooksul alla kulistada?"
Viimasel paaril ööl on esmakordselt tunne, et õhukesest voodilinast kehakatteks enam ei piisa. Hommikupoolsematel tundidel haaraks pigem teki järele. Seda ilmselgelt mitte üksnes minu haiglasest olekust tingituna, sest Javi on terve kui purikas, aga kurtis sama. Ilmateade samas näitab, et öine temperatuur on +20. No ma ei saa aru! Igal juhul on õhus sügist, seda ma tunnen, ja selle üle rõõmustan.
Kõigele lisaks sööb internet minu saadetud ja mulle saadetavaid emaile. See tekitab usaldamatust ja seetõttu tahaks vastavalt kedagi süüdistada ning korrale kutsuda. Aga keda? Ei teagi, kas yahoo jumpsib, või on maailma kuklapool muust maailmast tõesti liiga kaugel? ;)
Oleluslahingute vahepeal vedasin end hädisele olekule vaatamata kinno Avatari vaatama ning sain suurepärase 3D-elamuse. Soovitan soojalt, aga tingimata suures kinos 3D-versioonis!
Comments