Kui ma olin just Javile ahastades kurtnud...
... et minu sotsiaalne elu on siin kapitaalselt soikus, sest ma olen 95% päevast koduseinte vahel ja mul puudub üksühene kontakt maailmaga (tänaval kõndimine ja inimmassi enda ümber tajumine ei lähe arvesse), läks asi nagu nõiaväel kohe paremaks.
Saime õhtuks kutse Marko ja Delayne'i poole kodusele põhjamaisele koosviibimisele. Teatasin Javile, et meil on õhtuks plaanid, mis vastuvaidlemist ei salli. Kaks veinipudelit kaenlas, seadsimegi õhtul sammud poiste poole, kuhugi Fortitude Valley ja New Farmi piirimaile. Ausalt öeldes olime hämmeldunud, kui selgeks sai, et tüübid elavad miskis eriti vinges Emporiumi-kvartalis. Me oleme küll nii Fortitude Valley kui ka New Farmiga varasemast tuttavad, kuid et sihukesed šikid kohad sealt leiduvad?! Ja korter ise oli muidugi klass omaette! Kahe inimese peale kaks tuba, kaks vannituba ning väga avar köök-elutuba, mis ulatub sisuliselt läbi kahe korruse. Lisaks on majas saun, kujutage ette - Austraalias saun keset korrusmaja! Vaatamata sellele, et see kõik mulle väga muljet avaldas, ei suutnud hoiduda mõtlemast: kui meie oma üüri kalliks peame, siis ei taha mõeldagi, mis SEE maksta võib. Ja kõik on neil seal nii tip-top korras, mis arvestades seda, et tegu geipaariga, ei peakski vast väga üllatama. Kuivõrd minu seniste tähelepanekute järgi on neile puhtus ja stiilitundlikkus võrratult omasemad kui heteromeestele.
Aga koosviibimine ise oli korraldatud Marko ja Delayne'i soome sõprade Tommi ja Marjo auks, kes neil parajasti külas olid. Lisaks olid kutsutud veel eesti paar Anni ja Sass ning spontaanselt hüppasid läbi paar Delayne'i sõpra, kes olid kohele jõudes küll juba sellises konditsioonis, et enam midagi ei mäletanud ega seletanud. Eesti-soome-inglise-hispaania sega- ja paralleelkeeles vestlus kestis tunde, jõime ära märkimisväärse koguse veini ja kõrvale ampsasime Marko valmistatud suupisteid. Ütlemata meeldiv ja lõõgastav õhtu eriti toredate inimeste keskel. Kodusust lisas muidugi suurema jao inimeste Eesti ja/või Soome side. Kunagi oli kell hommik ning nagu sellest veel vähe, tegime Javiga 4-kilomeetrise jalutuskäigu läbi linna koju.
Kuna me Javiga ikka vanad inimesed juba, siis tavapärase unegraafiku ning harjunud alkoholikoguse mõõdutundetu eiramine tipneb eriolukorraga järgneval päeval. Füüsilist heaolu kimbutasid mõlemad, peavalu ja ropp väsimus. Nii oligi kõige targem neist hädadest vaikselt ja rahulikult koduses atmosfääris, sh basseinis vabaneda. Kuigi, nagu rusikareegel ikka neiks puhkudeks, kui kõige rohkem rahu ja vaikust sooviks, käis majaesises pargis pool päeva mingi tants ja trall koerte ümber. Ühesõnaga koertenäitus. Neid koeri me poleks tähele pannudki, kui ürituse juht poleks pool päeva valjuhääldisse mingit erilist jaburat juttu ajanud. Naise nägu me oma kodu rõdult loomulikult ei näinud, aga suuline esitus oli niivõrd emotsionaal-entusiastlik (huilgas, ruigas ja itsitas vahetpidamata), et võisime vabalt teda seal koerakarja keskel elavalt ette kujutada. Kõrva järgi otsustades pälvisid iga jumala koer ja peremees seal mingi tiitli ning said siis vastavalt proua kirgliku tähelepanu osaliseks. Javi avaldas soovi minna ja see süüdimatu naine ära kägistda, mina nii kategooriliseks ei läinud, leidsin, et oli isegi omajagu lõbustav jälgida, milline on Austraalia standard ürituse juhile. Javi arvas, et see naine on mingi tõsine koerapede, mina aga pigem, et sel konkreetsel naisel pole koertega suurt midagi pistmist. Ilmselt palgatud šõujuht, kelle professionaalsus peitubki selles, et ta suudab ükskõik mis etteantud teemasse poolepäevast piiritut kiindumust üles näidata. Olen kindel, et kui päeva teemaks on reklaamida lehmasitta, on ta võimeline seda täpselt sama vaimustunult tegema.
Pühapäeval olime jälle rõõsad ja puhanud ning sõitsime Kullarannikule vanasse heasse Burleigh Headsi. Ilmaga vedas tohutult ja üldse oli kõik nii suu-re-pä-ra-ne, et midagi paremat ei oskagi tahta. Lained ja voolud on ookeanis kohati nii meeletult tugevad, et meri lihtsalt tõmbab kas kalda või siis avamere poole, oma väikese inimjõuga ei anna midagi teha. Õnneks eile oli just selline päev, kus lained olid parasjagu sellised õiged, mitte liiga suured ja hirmuäratavad, nii et mina, kes ma muidu olen meres suht ettevaatlik ja hoian pigem kalda lähedale kui luban lainetel ootamatult üle pea lüüa, möllasin seal lainetes ikka täiega. Ainus probleem oli see, et iga teine laine kippus kas bikiinide ala- või ülaosa minema viima. Järgmisel korral olen juba targem ja hangin mingi mõistlikuma supelvarustuse, et ebamugavusteta veelgi rohkem lõbutseda. Juhul kui meie Kullarannikul elamise plaan ikka teoks saab, siis peab ka surfilaua ära proovima - see soov on nüüd aina kindlam!
Kui vees enam olla ei jaksanud, siis vedelesime rannaliival. Õnneks olime seekord nii targad, et hõõrusime end juba aegsasti 30+ päikesekreemiga juuksepiirist kuni varvasteni sisse ning võtsime päikesevarju kaasa. Nii võisime ka õhtupooliku veel rannal veeta, ilma et päikesepõletuse hirmu oleks. Vahepeal sõime veel imeodava kolmekäigulise lõunasöögi tai restoranis ning leidsime ühe ägeda poekese, kus müüakse igasugu vahvat idamaist, peamiselt Tai päritoli, kraami. Javi kauplemise tulemusena vahetasime 50 dollarit kahe kleidi ja ühe topi vastu. Nüüd on mul rõivad, milles võib ennast üleslööduna tunda, kui nädalavahetusel kuhugi restosse sööma läheme ;) Päikeseloojang on nüüd juba kella kuue aeg õhtul, nii et enne kui Brisbane'i rongile läksime, oli parasjagu aega õhtupimeduses mööda rannajoont jalutada. Soe meretuul, veel soojem merevesi aegajalt jalgu nilpsamas, täiskuu, mis joonistas ookeanile valgusvihu, üksikud kalamehed, kes olid asunud õhtusele kalapüügile, vaikus ja suhteline inimtühjus... Tegelikult me tahaks kohe Kullarannikule elama, aga elu tahab praegu Brisbane'is elamist. Püüame elada tänases päevas ja nautida elu nii, nagu see praegu on.
Saime õhtuks kutse Marko ja Delayne'i poole kodusele põhjamaisele koosviibimisele. Teatasin Javile, et meil on õhtuks plaanid, mis vastuvaidlemist ei salli. Kaks veinipudelit kaenlas, seadsimegi õhtul sammud poiste poole, kuhugi Fortitude Valley ja New Farmi piirimaile. Ausalt öeldes olime hämmeldunud, kui selgeks sai, et tüübid elavad miskis eriti vinges Emporiumi-kvartalis. Me oleme küll nii Fortitude Valley kui ka New Farmiga varasemast tuttavad, kuid et sihukesed šikid kohad sealt leiduvad?! Ja korter ise oli muidugi klass omaette! Kahe inimese peale kaks tuba, kaks vannituba ning väga avar köök-elutuba, mis ulatub sisuliselt läbi kahe korruse. Lisaks on majas saun, kujutage ette - Austraalias saun keset korrusmaja! Vaatamata sellele, et see kõik mulle väga muljet avaldas, ei suutnud hoiduda mõtlemast: kui meie oma üüri kalliks peame, siis ei taha mõeldagi, mis SEE maksta võib. Ja kõik on neil seal nii tip-top korras, mis arvestades seda, et tegu geipaariga, ei peakski vast väga üllatama. Kuivõrd minu seniste tähelepanekute järgi on neile puhtus ja stiilitundlikkus võrratult omasemad kui heteromeestele.
Aga koosviibimine ise oli korraldatud Marko ja Delayne'i soome sõprade Tommi ja Marjo auks, kes neil parajasti külas olid. Lisaks olid kutsutud veel eesti paar Anni ja Sass ning spontaanselt hüppasid läbi paar Delayne'i sõpra, kes olid kohele jõudes küll juba sellises konditsioonis, et enam midagi ei mäletanud ega seletanud. Eesti-soome-inglise-hispaania sega- ja paralleelkeeles vestlus kestis tunde, jõime ära märkimisväärse koguse veini ja kõrvale ampsasime Marko valmistatud suupisteid. Ütlemata meeldiv ja lõõgastav õhtu eriti toredate inimeste keskel. Kodusust lisas muidugi suurema jao inimeste Eesti ja/või Soome side. Kunagi oli kell hommik ning nagu sellest veel vähe, tegime Javiga 4-kilomeetrise jalutuskäigu läbi linna koju.
Kuna me Javiga ikka vanad inimesed juba, siis tavapärase unegraafiku ning harjunud alkoholikoguse mõõdutundetu eiramine tipneb eriolukorraga järgneval päeval. Füüsilist heaolu kimbutasid mõlemad, peavalu ja ropp väsimus. Nii oligi kõige targem neist hädadest vaikselt ja rahulikult koduses atmosfääris, sh basseinis vabaneda. Kuigi, nagu rusikareegel ikka neiks puhkudeks, kui kõige rohkem rahu ja vaikust sooviks, käis majaesises pargis pool päeva mingi tants ja trall koerte ümber. Ühesõnaga koertenäitus. Neid koeri me poleks tähele pannudki, kui ürituse juht poleks pool päeva valjuhääldisse mingit erilist jaburat juttu ajanud. Naise nägu me oma kodu rõdult loomulikult ei näinud, aga suuline esitus oli niivõrd emotsionaal-entusiastlik (huilgas, ruigas ja itsitas vahetpidamata), et võisime vabalt teda seal koerakarja keskel elavalt ette kujutada. Kõrva järgi otsustades pälvisid iga jumala koer ja peremees seal mingi tiitli ning said siis vastavalt proua kirgliku tähelepanu osaliseks. Javi avaldas soovi minna ja see süüdimatu naine ära kägistda, mina nii kategooriliseks ei läinud, leidsin, et oli isegi omajagu lõbustav jälgida, milline on Austraalia standard ürituse juhile. Javi arvas, et see naine on mingi tõsine koerapede, mina aga pigem, et sel konkreetsel naisel pole koertega suurt midagi pistmist. Ilmselt palgatud šõujuht, kelle professionaalsus peitubki selles, et ta suudab ükskõik mis etteantud teemasse poolepäevast piiritut kiindumust üles näidata. Olen kindel, et kui päeva teemaks on reklaamida lehmasitta, on ta võimeline seda täpselt sama vaimustunult tegema.
Pühapäeval olime jälle rõõsad ja puhanud ning sõitsime Kullarannikule vanasse heasse Burleigh Headsi. Ilmaga vedas tohutult ja üldse oli kõik nii suu-re-pä-ra-ne, et midagi paremat ei oskagi tahta. Lained ja voolud on ookeanis kohati nii meeletult tugevad, et meri lihtsalt tõmbab kas kalda või siis avamere poole, oma väikese inimjõuga ei anna midagi teha. Õnneks eile oli just selline päev, kus lained olid parasjagu sellised õiged, mitte liiga suured ja hirmuäratavad, nii et mina, kes ma muidu olen meres suht ettevaatlik ja hoian pigem kalda lähedale kui luban lainetel ootamatult üle pea lüüa, möllasin seal lainetes ikka täiega. Ainus probleem oli see, et iga teine laine kippus kas bikiinide ala- või ülaosa minema viima. Järgmisel korral olen juba targem ja hangin mingi mõistlikuma supelvarustuse, et ebamugavusteta veelgi rohkem lõbutseda. Juhul kui meie Kullarannikul elamise plaan ikka teoks saab, siis peab ka surfilaua ära proovima - see soov on nüüd aina kindlam!
Kui vees enam olla ei jaksanud, siis vedelesime rannaliival. Õnneks olime seekord nii targad, et hõõrusime end juba aegsasti 30+ päikesekreemiga juuksepiirist kuni varvasteni sisse ning võtsime päikesevarju kaasa. Nii võisime ka õhtupooliku veel rannal veeta, ilma et päikesepõletuse hirmu oleks. Vahepeal sõime veel imeodava kolmekäigulise lõunasöögi tai restoranis ning leidsime ühe ägeda poekese, kus müüakse igasugu vahvat idamaist, peamiselt Tai päritoli, kraami. Javi kauplemise tulemusena vahetasime 50 dollarit kahe kleidi ja ühe topi vastu. Nüüd on mul rõivad, milles võib ennast üleslööduna tunda, kui nädalavahetusel kuhugi restosse sööma läheme ;) Päikeseloojang on nüüd juba kella kuue aeg õhtul, nii et enne kui Brisbane'i rongile läksime, oli parasjagu aega õhtupimeduses mööda rannajoont jalutada. Soe meretuul, veel soojem merevesi aegajalt jalgu nilpsamas, täiskuu, mis joonistas ookeanile valgusvihu, üksikud kalamehed, kes olid asunud õhtusele kalapüügile, vaikus ja suhteline inimtühjus... Tegelikult me tahaks kohe Kullarannikule elama, aga elu tahab praegu Brisbane'is elamist. Püüame elada tänases päevas ja nautida elu nii, nagu see praegu on.
Comments