Menüü „Minu Austraalia”

Küsisite pilte – aga palun!
Muuseas, pildil pole mitte mingi suvaline võileib, vaid minu tänane kätetöö, mis näitab, kuivõrd inimese menüü muutub seoses elukeskkonna vahetusega. Nimetame selle võileiva sümboolselt "minu Austraaliaks", sest tõepoolest – miski ei kirjelda minu menüü muutumist Austraalias paremini kui see võileib.

Esmalt on võileiva põhjaks röstsai, mida ma Soomes üritasin vältida, aga siin mustemat leiba pole (või noh, kuulu järgi küll kuskilt Kullaranniku vene poodidest saab, aga need on maru kaugel meie elukohast). Siis on paar korralikku niret oliiviõli. Oliiviõlile omistaks ma tegelikult isegi ebaproportsionaalselt suurt tähtsust selles, miks on võileib MINU Austraalia. Nimelt ma pole sellel maal erilist oliiviõlihullust täheldanud, aga meie Javiga ostsime juba esimesel Brisbane’i jõudmise õhtul 4-liitrise kanistri oliiviõli (pole väheoluline, et see oli soodusmüügis) ning tilgutasime sellest viimase tilga 2,5 kuu möödudes. Nüüd on käsil juba järgmine kanister. Vot nüüd ongi nii, et oliiviõli käib söögi alla ja peale (võileivamääretest nimega või ja margariin ei tea me midagi) ning eile leidsin, et pole paha mõte end üle kogu ihu oliiviõlisse hõõruda. Mingit ihukreemi polnud hetkel käepärast ja nii ta läks. Javi, kusjuures, ei suuda uskuda, et mina ka nüüd nii suur oliiviõli fänn olen. Aga edasi!

Selle võileiva peal on ka eilse känguruprae jäägid, viilutatuna. See oli minu esimene kängurukogemus ja veel mingit arvamust sest lihast pole, sest meie praes oli kahte sorti liha – mingi marineeritud fileetükk ja grillvarras. Grillvarda lihal oli maksa järelmaik, vähemalt esialgu, ja fileetükk, ma kardan, oli liiga tugevas marinaadis, et liha naturaalsest maitsest tolku saada. Aga sellegipoolest maitsesid mõlemad järgmisel päeval mu lõunavõileival väga hästi.

Siis on seal veel ohtralt avokaadot ja natuke tomatit. Avokaado on austraallaste ja minu suur lemmik. Siin pannakse seda igale poole: võileibadele ja salatisse ja hamburgeri vahele. Ja mina panen ka! Ning viimaks siis need tomatid, millega on ka oma lugu. Nimelt mina ja Javi ei kujuta ette elu ilma tomatiteta. Kui meil Soomes kodus midagi muud pole, okei oliiviõli välja arvatud, siis paar tomatit on ikka. Siin aga saime esimestel poeskäikudel šoki – tomatid maksavad lehmahinda. Mingi 6 dollarit kilo, eks. Pika peale aga selgus, et nii katastroofiline asi pole, et nüüd tomatid päriselt ostmata jäävad või neid ainult haruharva delikatessina tarbime. Selgus, et tomatikilo hind kõigub meeletult sõltuvalt sellest, kust ja millal ostad. Ja hinnaskaala on tõesti 1,5 ja 8 dollari vahel, nende kõige tavalisemate tomatite puhul. Kõige soodsamalt saab üldiselt kohalikust puu- ja juurviljapoest ning kõige kallimalt mõnedel ebasoodsatel päevadel lähimast supermarketist. Headel päevadel saab viimasest 3,5 dollari eest väga ilusaid kobartomateid. Nüüd siis kuulubki meie argiellu tomatijaht ja hinnavaatlus. Võileiva pealt võib järeldada, et parajasti oli hea tomatipäev, kuid kuna ei tea ette, millal järgmine kord õnn naeratab, siis on seda tomatit seal NATUKE :)

Lisaks on see võileib minu menüüd ilusasti illustreeriv veel sellepärast, et Soomes ma väga võileibu ei söönud, vähemasti lõunaks, aga siin hakkavad need fantaasia puudumisel vähehaaval menüüsse sisse ronima. Asi peamiselt selles, et meil puudub selline praktiline asi nagu praeahi ning ajapikku on kohale jõudnud, kuivõrd palju me seda oma igapäevelus ikkagi kasutame ning kuivõrd siin sellest puudust tunneme. No mida sa selle kahe pliidiraua ning mikroahjuga ikka välja nuputad? Pasta, teist sorti pasta, kolmandat sorti pasta, pannil praetud liha, värske salat, omlett, mingi vokitud roog, jälle pasta. Minu fantaasia on vähemasti otsakorral. See-eest me muidugi Soomes ei söönud vähemasti kord nädalas sushit, millest õnneks veel küllalt pole saanud :)