Appi, ma elan linnas!
Viimased päevad on emotsionaalselt (jätkuvalt) rasked. Hommikul ei saa end kuidagi käima, sest on madalrõhkkond ja palav, palav, palav. Lisaks need töömehed akende taga, kelle pärast peab akna paksu kardinaga katma ja ühte rõduustest kinni hoidma, mis tähendab, et õhk ei käi toas ringi. Tahaks töötada, aga ei saa noh, vähemalt mitte nii hästi, nagu mina seda sooviks. On siililegi selge, et produktiivseks vaimseks tööks on füüsilist pingutust kõrvale vaja. Tennist mängida praegu ei saa, juba kaks nädalat tegelikult, sest põlves on valu. Loomulikult ei saa ka joosta ega jalgrattaga sõita. Ja tegelikult - selles suures palavuses ei jaksa nagunii ei ühte ega teist.
Enamus füüsilisi tegevusi leiavad nagunii aset väljaspool koduseinu. Kuid uskuge või mitte, ainuüksi mõte selle palavusega tänaval liiklemisest on jälestusväärne. Ah kui pääseks võluväel kuskile parki puude varju (see on järgmine teema, miks ma olen maha matnud mõtte päevitamisest)! Aga ei, tundub lausa ületamatu läbida 20 minutit asfalti, autoteid, valgusfoore ja inimesi, et mingi mõistliku sihtkohani jõuda.
Jalgratas on südalinnas liikumiseks täiesti kasutu, on selgunud. Liikumiskiirus on sama, mis jalgsi, sest igal pool on valgusfoorid ning inimmass. Lisaks on tänavaid, kus jalgrattaga liikumine üldse lubatud pole. Eile näiteks, ma ei ta mis mul arus oli, tegin Javile ettepaneku lõuna ajal botaanikaaias piknikku pidada ja sushit süüa ning lubasin ise sushi linna peatänavalt hankida. Veelkord - ma ei tea, mis mul arus oli! Kell pool kaks päeval oli sushijärjekord mu lemmikkohas vähemalt 20 m pikkune. Lõpuks sushi käes mööda jalakäijatetänavat rattaga botaanikaaeda sõites sain politseinikult vääras kohas sõitmise eest hoiatuse ning ülejäänud 15 min lükkasin ratast käekõrval, koperdades vahetpidamata inimeste otsa. Ei olnud mõnus! Rattaga saab edukalt teha mõnusaid ÕHTUSEID sõite mööda jõekallast, seda küll, kuid selles linnas pole ratas LIIKLUSvahend, millega liikuda punktist A punkti B.
Javi räägib juba mitu päeva, et tuleks juurviljapoes käia ja tomateid osta, aga mina ei suuda, kuigi see on tõesti ainult 5 minuti teekond. Tänav + palavus + inimesed = ma ei suuda. Mida suuremas linnas elan, seda suurem inimestepõlgur minust saab. Või õigemini, ärge saage must valesti aru, ma armastan inimestega suhtlemist, kuid ma tõesti ei talu massi. Täiesti klaustrofoobne tunne tekib inimmassi keskel.
Mõtlen siin peaaegu iga päev sellele, kuiväga ma linnu ei armasta. Ja kui palju kordi ma olen siin juba Javile otsa vaadanud ja öelnud: nüüd ma tean paremini kui iial varem, et ma ei taha mitte kunagi suures linnas elada, sest ma jälestan asfalti, valgusfoore, liiklusvoogu ja kõige rohkem inimmassi. Ja Javi vaatab mulle siis silma, noogutab arusaavalt-enesekindlalt ja ütleb: seda ma teadsin juba ammu, aga mul on hea meel, et sina ka selles nüüd NII kindel oled. Ja mõelge vaid, see veendumus kinnistub linnas, mis on palju ilusam, rohelisem ja rahulikum, kui enamus suuri linnu, kus ma kunagi olnud olen või mida ma ette kujutada oskan! Senine õuduste tipp oli Dehli. Seal ma tundsin, et ma sureksin kuu ajaga välja, sest ma ei oskaks seal mitte kuidagi funktsioneerida. Aga mis juhtuks minuga Kairos, Rio de Janeiros või Pekingis???
Ma saan ühe paremini aru, milleks mulle on vajalik Brisbane'i kogemus. Mitte kunagi enam ei kahtle ma, et ma olen õigeimas kohas maal metsa keskel, ka siis, kui seal on pool aastast vihm ja muda ning elekter läheb ära. Huvitav, kas teised inimesed ka sarnastel põhjustel maal tahavad elada? Või mõtlevad nad eelkõige, et lastel on maal hea turvaline ringi joosta, kuid ise igatsevad ikkagi linnaelu mugavusi? Mina seda viimast (laste heaolu) nagu ei oska veel näha või tähtsustada, aga võibolla kunagi mõtlen sedagi. Praegu ma ihkan ainult seda, et ma võiksin toast õue astuda, nii et mitte ühtegi inimest ümber pole, ning võiksin jõuda metsarajale nii, et kedagi vastu ei tuleks. Võibolla juhtub nii, et kunagi seal kuskil keset metsa elan ma suurema osa ajast internetis ning suhtlen pidevas janus välismaailmaga, aga vähemasti on see siis minu vabadus valida, kellega ning kui palju ma suhtlen. Kui ma tahan, kutsun inimesed omale metsa külla, kui ma tahan, lähen ise nende juurde linna, aga üks on kindel - ma ei taha mitte mingil juhul olla osa lakkamatust linnavoolust. Tungelda inimeste vahel, passida valgusfoori taga ja liiklusummikutes, istuda kohvikutes, trügida poodides, tunda endal iga minut tarbimise survet - öelge mulle, mis on selles veetlevat? Või on see tõepoolest paratamatus? Paljud inimesed leiavad, et maal on igav, aga niipalju ma ennast tean, et igav ei hakka mul seal mitte kunagi. Ma kujutan ette küll, et minu käsitlus maaelust on veidi idealistlik, eriti mõeldes reaalsele väljavaatele istuda pool aastast mudamülkas või lumevangis ning omada tööd (kui üldse!), mis ei too piisavalt leiba lauale või ei paku rahuldust, aga... las mul olla minu illusioonid!
Enamus füüsilisi tegevusi leiavad nagunii aset väljaspool koduseinu. Kuid uskuge või mitte, ainuüksi mõte selle palavusega tänaval liiklemisest on jälestusväärne. Ah kui pääseks võluväel kuskile parki puude varju (see on järgmine teema, miks ma olen maha matnud mõtte päevitamisest)! Aga ei, tundub lausa ületamatu läbida 20 minutit asfalti, autoteid, valgusfoore ja inimesi, et mingi mõistliku sihtkohani jõuda.
Jalgratas on südalinnas liikumiseks täiesti kasutu, on selgunud. Liikumiskiirus on sama, mis jalgsi, sest igal pool on valgusfoorid ning inimmass. Lisaks on tänavaid, kus jalgrattaga liikumine üldse lubatud pole. Eile näiteks, ma ei ta mis mul arus oli, tegin Javile ettepaneku lõuna ajal botaanikaaias piknikku pidada ja sushit süüa ning lubasin ise sushi linna peatänavalt hankida. Veelkord - ma ei tea, mis mul arus oli! Kell pool kaks päeval oli sushijärjekord mu lemmikkohas vähemalt 20 m pikkune. Lõpuks sushi käes mööda jalakäijatetänavat rattaga botaanikaaeda sõites sain politseinikult vääras kohas sõitmise eest hoiatuse ning ülejäänud 15 min lükkasin ratast käekõrval, koperdades vahetpidamata inimeste otsa. Ei olnud mõnus! Rattaga saab edukalt teha mõnusaid ÕHTUSEID sõite mööda jõekallast, seda küll, kuid selles linnas pole ratas LIIKLUSvahend, millega liikuda punktist A punkti B.
Javi räägib juba mitu päeva, et tuleks juurviljapoes käia ja tomateid osta, aga mina ei suuda, kuigi see on tõesti ainult 5 minuti teekond. Tänav + palavus + inimesed = ma ei suuda. Mida suuremas linnas elan, seda suurem inimestepõlgur minust saab. Või õigemini, ärge saage must valesti aru, ma armastan inimestega suhtlemist, kuid ma tõesti ei talu massi. Täiesti klaustrofoobne tunne tekib inimmassi keskel.
Mõtlen siin peaaegu iga päev sellele, kuiväga ma linnu ei armasta. Ja kui palju kordi ma olen siin juba Javile otsa vaadanud ja öelnud: nüüd ma tean paremini kui iial varem, et ma ei taha mitte kunagi suures linnas elada, sest ma jälestan asfalti, valgusfoore, liiklusvoogu ja kõige rohkem inimmassi. Ja Javi vaatab mulle siis silma, noogutab arusaavalt-enesekindlalt ja ütleb: seda ma teadsin juba ammu, aga mul on hea meel, et sina ka selles nüüd NII kindel oled. Ja mõelge vaid, see veendumus kinnistub linnas, mis on palju ilusam, rohelisem ja rahulikum, kui enamus suuri linnu, kus ma kunagi olnud olen või mida ma ette kujutada oskan! Senine õuduste tipp oli Dehli. Seal ma tundsin, et ma sureksin kuu ajaga välja, sest ma ei oskaks seal mitte kuidagi funktsioneerida. Aga mis juhtuks minuga Kairos, Rio de Janeiros või Pekingis???
Ma saan ühe paremini aru, milleks mulle on vajalik Brisbane'i kogemus. Mitte kunagi enam ei kahtle ma, et ma olen õigeimas kohas maal metsa keskel, ka siis, kui seal on pool aastast vihm ja muda ning elekter läheb ära. Huvitav, kas teised inimesed ka sarnastel põhjustel maal tahavad elada? Või mõtlevad nad eelkõige, et lastel on maal hea turvaline ringi joosta, kuid ise igatsevad ikkagi linnaelu mugavusi? Mina seda viimast (laste heaolu) nagu ei oska veel näha või tähtsustada, aga võibolla kunagi mõtlen sedagi. Praegu ma ihkan ainult seda, et ma võiksin toast õue astuda, nii et mitte ühtegi inimest ümber pole, ning võiksin jõuda metsarajale nii, et kedagi vastu ei tuleks. Võibolla juhtub nii, et kunagi seal kuskil keset metsa elan ma suurema osa ajast internetis ning suhtlen pidevas janus välismaailmaga, aga vähemasti on see siis minu vabadus valida, kellega ning kui palju ma suhtlen. Kui ma tahan, kutsun inimesed omale metsa külla, kui ma tahan, lähen ise nende juurde linna, aga üks on kindel - ma ei taha mitte mingil juhul olla osa lakkamatust linnavoolust. Tungelda inimeste vahel, passida valgusfoori taga ja liiklusummikutes, istuda kohvikutes, trügida poodides, tunda endal iga minut tarbimise survet - öelge mulle, mis on selles veetlevat? Või on see tõepoolest paratamatus? Paljud inimesed leiavad, et maal on igav, aga niipalju ma ennast tean, et igav ei hakka mul seal mitte kunagi. Ma kujutan ette küll, et minu käsitlus maaelust on veidi idealistlik, eriti mõeldes reaalsele väljavaatele istuda pool aastast mudamülkas või lumevangis ning omada tööd (kui üldse!), mis ei too piisavalt leiba lauale või ei paku rahuldust, aga... las mul olla minu illusioonid!
Comments