Varahommikused külalised kõigi tulede ja viledega

See ei ole kõige ilusam esmaspäevahommik, kui sa võpatad oma silmad lahti mingi ilge mürina peale ja murdosasekundi jooksul rebid omale riideid selga mõttega, et eluga nüüd, äkki nad kurjamid on sekundi möödudes juba su rõdul. Tõtt öelda ma olen jätkuvalt imestunud, kuidas mu magav aju nii kiiresti töötas - see ei ole hommikuti sugugi tavaline! -, järelikult avariiolukorras toimib kõik ikkagi tavapärasest nobedamalt. Niipea, kui müra kõrvu jõudis, kohe oli selge, et need on need survepesurimehed, keda üleeile ukse alt sisse pistetud teatis meile esmaspäevaks lubas. Ja kohe näis absoluutselt võimalik, et nad on hetkega mingi tõstuki abil vups meie rõdul kõike märjaks survestamas ja akendest sisse kõõritamas. Eks varasem kogemus ka mängib stsenaariumide ettekujutamisel oma rolli - väga ilmekalt kangastus silme ette see eelmise aasta Turku situatsioon, kus sünkroonselt kajas ühel pool uksekell ning teisel pool kolksatas tõstuk mu magamistoa akna kohal. Tüübid tulid hommikul kl 7.45 aknaid vahetama.

Täna siiski nii ei läinud, et nad oleks kohe meie juurde üles kolmandale korrusele tunginud. Siblivad endiselt maapinna lähedal. Mis aga ei tähenda, et müra oleks vähem. Ja oh andekust - neil õnnestus 10 min töö järel tuletõrjealarm tööle saada. Ma tõesti ei tea, mida nad tegid, kuid meie korteris hakkasid ühel hetkel mõlemad häirekellad tööle ja otsustades aknast nähtud sagimise üle mitmetel teistel rõdudel, on selge, et alarmid aktiveerusid kõigis majakompleksi korterites. Kulusid minutit kaks, siis kümme, aga keegi ei paistnud olukorraga midagi ette võtvat. Nojah, eks inimene harjub ju kõigega eks, isegi kui su toas midagi vahetpidamata huilgab. Ma küll arvasin, et peab olema võimalus tsentraalselt need vidinad välja lülitada, kui survepesurimehed neile ei meeldi.

Siis lülitati masinad korraks välja ja Javi läks ära tööle öeldes mulle, et mine ära raamatukokku või kuhugi, sa lähed siin õhtuks hulluks. Ma mõtlesin, et joon kohvi, käin duši all ning lähen, aga nüüd mulle tundub, et ma olen lõksus - vett pritsib igalt poolt ja masinad töötavad katkematult. Tõmbasin siseaiapoolsele rõdule paksu kardina ette - juhuks, kui nad ühel hetkel ikkagi ootamatult mu akna taga on - ning joon oma kohvi oodates võimalust siit põgeneda.

PS. Survepesuriprojektile järgneb nüüd teatise järgi veel kogu maja fassaadi ülevõõpamine. Mis omakorda tähendab, et kes kurat seda teab, kui kaua need tööd siin kestavad. Minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt on meie fassaad "päris kobe"-seisundis. Seega tekib küsimus, kellele ja miks on kogu seda segadust vaja? Ma arvan, et mõistlikum oleks teadmata aja jooksul hommikuti raamatukokku emigreeruda selle asemel, et siin juukseid peast kitkuda.