Ei rohkem ega vähem kui 58 lillepotti ning sürreaalsus

Eile läksime Javiga Tammela turule. Plaanisime osta lilletaimi, mida rõdu seinal rippuvatesse lillekorvidesse istutada. Tegelikult olid need korvid seal koos kenasti õitsevate lilledega juba paar kuud tagasi olemas, aga meie 3-nädalase Hispaania puhkuse ajal läksid pooled täiesti välja. Üks sõber käis küll vahepeal kastmas, aga ju olid võibolla nädalased kastmisvahed osadele taimedele liig mis liig.
Laupäev peaks minu teada olema turul aktiivseim kauplemispäev. Me jõudsime hilja kohale. Pool üks päeval pakkisid müüjad vähehaaval juba kaupa kokku, aga ülevaate seal pakutavast saime ikkagi. Juurvilju oli päris palju, nägid head välja ja hinnad kallimad kui poes. Mulle tegelikult meeldib turult osta, eriti kui on kohalik kaup, aga seekord polnud otseselt millegi järgi vajadust ja ei ostnud ka. Maasikaid pakutakse praegu €3,5 liiter ja herneid €3 liiter, kaks kilo saab €5 eest. Meie peame seda kalliks, kuid ostsime ometigi selle suve esimese ampsu hernest. Ilmselt on ikka veel hooaja algus ja tuleb paar nädalat oodata. Ja lilletaimi oli väga kesiselt, peamiselt karikakrad ja pelargooniad. Odavaim pelargooniapott maksis €3,5, üldiselt müüdi ikka €5 tükk. Ostisme lõpuks ühe punase pelargoonia ja päevalille.
Ühel hetkel vaatasime üksteisele otsa ja küsisime, "Kas sulle ei tundu, et siin turul valitseb matusemeeleolu?" Ei mingit energiat, selline peaaegu staatiline olek, aegluubis. Turg, mis muljal maailmas kihiseb elust, on Soomes vaikne, nukker, emotsioonitu. See tüdruk, kes seal oma kurba viiulit kääksutas, andis seda meeleolu päris hästi edasi. Ja ometigi oli seal ju inimesi päris palju, kauplemine käis, isegi paar kohvikut oli avatud ja neis oli kliente küllaga: joodi kohvi, söödi pullasid ja mustamakkarat. Aga milline vaikus! Selline sürr tunne, justnagu midagi oleks valesti. Siis kõnnid tänaval, silmitsed vastutulevaid paare. Nad on kõik suht tumedasse riietatud, mornide kahvatute nägudega, omavahel ei räägita.
Ja ometigi pole siin Soomes ju miskit selle 3 nädala jooksul muutunud. Ainult meile mõjub see keskkonnavahetus šokina, palju suuremana, kui oleks osanud ette kujutada. Peale reisi juhtub see mingil viisil alati, aga seekord kuidagi iseäranis teravalt. Javi ütles, et ta küsib endalt, "Mida me SIIN teeme?" Mina olen neid mõtteid palju mõelnud, aga Javilt, kes on alati nii positiivne ja ilmatu suur Soome fänn, oli seda kuidagi eriti õõvastav kuulda.
Hispaania on minu jaoks üks ekstreemsus, aga see siin on teine. Hetkel ma eelistan seda esimest. Ma igatesen neid tüüpilisi hispaania baare, kus baariletile on õhtul juba lugematu hulk pisikesi kohvitasse ritta laotud, sest hommikuti voorib rahvast sisse ja välja, nii et baaripidajail on kogu aeg tuli takkus. Kohvi rüübatakse püstijalu või kõrgel baaripukil istudes, kõrvale võetakse ahjus röstitud saia oliiviõli ja tomatiga, ning ahmitakse ajalehest sisse värskeid uudiseid. Sageli on pisikese baari teenindajaks omanik ise, ja on tavapärane, et kuna suur hulk külastajatest on igahommikused püsikliendid, siis on suhtlus ka sõbramehelik. Aga hoolimata sellest, kas oled seal esimest või mitmesajandat korda, tavaliselt leiab teenindaja ikka aega, et sinuga paar sõbralikku lauset vahetada, ükskõik mis teemal siis. Lõuna paiku kogunevad neisse baaridesse ümberkaudsed töötajad, et klaas õlut ja tapaseid eineks võtta, õhtu poole on jälle veidi teistsugune atmosfäär. Aga suminat on alati, suhtlust on alati, ignorantsus ja ükskõiksus on viimased asjad, mida neist baaridest leida võib. Siin aga... kui keegi sinuga suhtlema hakkab, siis mõtled automaatselt, et kurat, joodik, täis kaaninud ennast ja nüüd tüütab siin.
Aga iluaiandusest veel. Kuna me turult veidi pettunult lahkusime, siis otsustasime, et käime parem paarist kaubanduskeskusest läbi, sest nende lillepoodides on suviti väliaiad, kus ka igasugu lilli ja põõsaid pakutakse. Ja nii me siis ostsimegi veel paar pelargooniat, 2 karikakart, paprikapõõsa, 8 pisikest maasikataime, viinamarjapuu ja mõnusa korvi, millesse mahub 4 pisikest potti, millesse ma külvasin maitsetaimi. Ma lugesin huvi pärast kokku: meil on kahes toas, kööginurgas ja rõdul kokku ei rohkem ega vähem kui 58 lillepotti! Lisaks sellele, mis ma mainisin, kasvavad meil tomatid, herned, murulauk, basiilika, petersell, piparmünt, päevalilled, pähklipõõsad (?) - Javi Singapurist tõi, pole aimugi, mismoodi nad lõpuks välja nägema hakkavad -, üks tulbiidu hakkas äkki mulla alt paistma, sõnajalg, mitu palmi, oliivipuu, fiskus, ja veel terve rida lilli, mille nimedest mul aimugi pole. Meile ei mahu tõesti enam midagi, rõdul on juba liikumine raske.