Midagi, mis ei puutu otseselt Hispaaniasse

Ma tean mitmeid inimesi, kes ütlevad, et neile ei meeldi enamik inimesi esimesest pilgust. Mulle tavaliselt meeldivad inimesed esmakohtumisel. Mulle meeldib, kuidas nende erinevad palged mulle järk-järgult avanevad. Justkui muna koorimine tükk tüki haaval. Aga siis ühel hetkel juhtub see, et inimesed, enamik inimesi, muutuvad veidi ebameeldivaks. Avastan ebameeldivusi nende kõnelemisviisis, mõttemaailmas, maneerides. Tavaliselt ongi need vist imetillukesed detailid, mis ebameeldivuse tekitavad. Ja niimoodi siis jääbki, et paljudel inimestel on oma aga. Ta on tore, aga... Ta on armas, aga.. Ta on põnev ja intelligentne, aga... Ta on südamlik ja otsekohene, aga... See vist on sellepärast, et mul on kalduvus otsida ideaale. Mitte neid, kes oleksid läbinisti toredad, armsad, südamlikud, siirad, otsekohesed, põnevad. Ma tean inimesi, kes jätavad mulle otsast lõpuni täiuslikkuse mulje ja see on õudne, hirmutav, eemalepeletav. Otsin hoopis neid, kes oleks minu hinge teine pool, kui see keskelt pooleks murda. Muidugi, neid ideaale pole, pole ühtegi sellist, kelle süda tuksuks täpselt samas rütmis, aga oma lolluses otsin neid ikkagi. Ja nii siis eladki läbi neid pettumusi. Ikka ja jälle. Ikka ja jälle.