España I : Ibiza, ideaalne paik maailmas?

Hispaania. Ibiza. Eivissa (kohalikus saarekeeles). Järjekordne paik maailmas, kus võiksin elada. Vist. Me oleme Javiga mõlemad ideaalse paiga otsinguil. Iga uus koht, mida külastame, saab kas alateadlikult või siis sihipäraselt läbi kaalutud - kas siin võiks elu lõpuni elada? Või kui just mitte elu lõpuni, siis vähemalt pikemas perspektiivis. Aga ideaale pole kerge leida, me pole neid veel kohanud või pole neid hoopistükkis olemaski. Senimaani olime Tamperega üsna rahul. Nii kaua, kui me kahe jalaga maas kinni oleme ja hästi realistlikult mõtleme, on Tampere päris oma pikajalise kodu loomiseks suurepärane. Eriti kui mõelda sellele, et me tahame ju ühel heal päeval lapsi ka. Mis võiks olla stressivabam ja turvalisem elupaik? Ja kui käes on ilusad päikeselised suveilmad, lõhnav kevad, kuldne sügis või paksu lumega kaetud talvised metsarajad, siis me tunneme end siin Tamperes väga õnnelikena. Lisaks helendab seal kuskil, mitte väga kaugete aastate taga, lootus, et meie ühine unistus - päris oma aiaga ruumikas maja - on täiesti reaalne võimalus, mitte helesinine unistus. Aga viimase kahe aasta jooksul on neid hetki, kui õhkame, et nii ilus ja hea on elada Soomes, nii kuradi vähe ette tulnud. Palju sagedamini leiame end mõtlemas sellest, et Soomes on nüüd aastaringselt üks ja sama väga halb suusailm. Pealegi, meie tänasesse reaalsusesse ei mahu ei meri ega mäed, mille järele mõlemad nõrkust tunneme ja mida enda elukeskkonda mingil moel sobitada tahaks.

Oleme mõelnud Hispaaniast. See oleks võibolla kõige lihtsam samm ja mind kohati vaimustab idee sellest, et ma saaksin keelt selle õiges keskkonnas õppida. Samas miski minus ütleb, et mul oleks väga raske siia päriselt elama jääda. Oleks liiga palju asju, mille vastu minu vaim kas koheselt või mõne aja pärast võitlema asuks ja see võib varjutada peagi selle, mida ma praegu Hispaanias niiväga armastan. Ehk siis ülim perekesksus ja patriarhaalsuse halvimad vormid hispaanlaste soojuse, sõbralikkuse ning rikkaliku toidukultuuri vastu. Mis jääks peale? Kas ma võtaksin omaks ja aktsepteeriksin seda keskkonda ilma lakkamatu künismita? Rääkimata muidugi minu veendumusest, et võimatu on elada suurlinnades nagu Madriid, Bilbao või Barcelona, ning julgemata isegi mõelda sellest, missugused oleksid minu võimalused siin professionaalset tööd teha. Kui Soomeski on raske, siis mis siin...

Ja siis me oleme unistanud Kanadast, Norrast ja Uus-Meremaast. Kanada, eriti selle Rocky Mountainsi vööde, on täiesti lummav, aga see on nii kauge maailmanurk ja nii keeruline, aga ka kallis muu maailmaga, eriti meie peredega, ühenduse hoidmiseks, et oleme leppinud mõttega, et see on võimatu. Norras on fjordid ja mäed ja head palgad. See on meil sihtkohana täiesti päevakorras. Probleemiks on eelkõige praegu puuduv keeleoskus ja järjekordne selge väljavaade äralõigatusele muust maailmast. Oleme mõlemad Javiga hellitanud mõtet ka sellest, kuidas oleks aasta-kaks elada Uus-Meremaal. See on meie mõlema jaoks selline utoopiline paradiisisaar, kus peaks olema kõik, mis meile ideaalsusega seostub. Mina olen selles eluetapis praegu (ja võibolla veel ka aasta-kahe pärast...), et kui Javi seda mõtet ka omalt poolt just praegu tagant tõukaks, siis pakiksin oma seitse asja ja oleksin otsekohe sinna poole teel...

Ja nüüd me siis õhkame, et Ibiza, Ibiza. Võibolla on siin liiga palju turiste ja kõikjal liiga palju turistidele orienteeritust, aga samas on rahulikkust, lõdvestunud olekut, olustik, kus iidvana on põimunud uuega. Ja muidugi meri, meri ja veelkord meri. Ookersinine, sillerdav, lainetav, kutsuv. Eile olime sõbra Jose purjekaga Vahemerel ja see tunne seal oli midagi väga erilist: segu hirmust (vähemalt minul ja esiti) ja naudingust. Mul on senini raske uskuda, et ma tõesti olin seal - purjeka ühele küljele kramplikult naaldumas, samal ajal kui teine äär puudutas vett, (minu meelest) ümberkukkumise äärel, ja see, et seda päriselt ei juhtunud, tundus täielik müstika! Oliivi- ja apelsinisalud ning viinamarjapõllud on imeilusad. Päikest ja sooja on peaaegu aastaringselt. Aga... sotsioloogi haridusega poleks mul siin küll midagi peale hakata. Parimal juhul avaksime ühel heal päeval oma baari, aga ka selleks tuleks siin vist enne aastaid elada ja kohalikke olusid tundma õppida. Meie sõprade, Jose ehk Colo ja Deborahi, elustiilini ei küündiks me iialgi.

Elustiilide ja elatustaseme erinevus kriipisid meid Javiga siin üldse teravalt. Enam kui kunagi varem olime ühel meelel selles, et meil mõlemil on tugevalt väljakujunenud vaese inimese mentaliteet. Meie jaoks on liig mis liig maksta 2-tunnise praamisõidu eest 120 eurot, lõuna eest 30 eurot või enam ja kokteiliklaasi eest 10 eurot. Rääkimata siis sellest, et klubipääsme eest Ibiza parimatesse klubidesse küsitakse 50-60 eurot. Muidugi, meie selle Hispaania-reisi eelarve on suht pisuke, eelkõige seetõttu, et mina pole juba pikemat aega olnud eriline palgateenija ja mis seal salata - kõik mis olen teeninud, ongi otsejoones reisimisele läinud. Ometigi olime Javiga ühel meelel selles, et isegi, kui meil mõlemil oleksid korralikud sissetulekud, oleksid seesugused hinnad meile ikkagi mõtlemapanevad. Samal ajal on seesugused summad Colo ja Deborahi jaoks täiesti igapäevased. Üks omab tutikat korterit Palmas ja teine Ibizal, mõlemad lendavad nädalas vähemalt korra kahe, kui mitte kolme saare vahet, söövad oma lõunad ja ilmselt sagedasti ka õhtusöögid üle keskmise kallites restoranides ja sõidavad ringi uhiuute autodega, üks neist BMW uunikumi moodne variant. Lisaks omada veel purjekat jne jne.

Ja ikkagi kaldun ma arvama, et oleks mul sellised rahalised võimalused, oleks mul keeruline olla seesugune tarbija. Ma ei oskaks ega tahaks. Ja ma südamest loodan, et ma ei õpi seda iialgi ära - silmapilgutuseta käia välja suuri summasid asjade eest, mida ma saaksin olulisemalt soodsamalt teha. Kui koonerimentaliteedis üles kasvatud, siis ega sellest üleöö lahti saagi. Pealegi, mulle meeldib see vabadus, mida rahaka inimese staatuse mitteomamine mulle annab. Näiteks nagu oskuse nautida sundimatult lihtsaid asju. See moment, kui olime Ibiza vanalinnas üksinda, mina ja Javi, kõndisime üsna sihitult ringi, ostsime poest paar purki õlut ja jõime seda ühel vanalinna kitsukese peatänava trepil istudes, 50 m kallitest restordanidest. Rääkisime sellest, kui õnnelikud me oleme, et saame teha selliseid asju, mida mitte ükski inimene, kes arvab endal olevat mingi staatuse, enam ei tee või pole julenud kunagi teha. Sest niimoodi pole viisakas, on imelik jms. Tõotasime, et me jääme just sellisteks, spontaanseteks, ja et meil pole kunagi põhjust tunda piinlikkust situatsioonides nagu see viimatine, tšikil tänaval suvalise puu all kõige odavamat õlut libistades. Just nagu kunagi Tamperes Pakkahuone taga. Ja siis, ilma mingi kiirustava tagamõtteta, rääkisime ilusatest poiss- ja tütarlapse nimedest. Leppisime kokku, et otsime kosmilisi nimesid, ükskõik mis keeles, peaasi et on lühikesed ja hästi kõlavad. Hetkel meeldivad meile Lumi, Torm ja Fuego.

Me nägime Ibizat, mis kuulub kõrgemale keskklassile, neile, kellel on uued konditsioneeritud korterid, purjepaadid, kes lendleva kergusega ületavad vahemaid, on näinud maailma, inimesi ja ometigi on naasnud kodusaarele. Ja me saime aimu ka nende inimeste elustiilist, kes naudivad Ibizat läbi purjepaatide, randade, ööklubide. Keskmiselt 25-30-aastased, kes tulevad siia erutavate, meeliülendavate elamuste otsinguile, aga kogu seda emotsionaalsust juhib üks märksõna - tarbimine. Nad tulevad ja tarbivad seda, mida nad olemasoleva raha piires endale võimaldada saavad. Ja seda raha on tavaliselt palju, ülipalju, kui mõelda võrdluseks elule mõnes Hispaania või Eestimaa külakeses, Indiast rääkimata. Ja siis ma nägin vilksamisi varje neist elustiilidest, kuhu Ibiza sobitub jällegi kui elamus, aga seekord väikese, minimaalse rahanatukese piires. Nad tulevad siia, et olla, nautida, aga seekord vaba ja sundimatut atmosfääri ja kohtumisi sama meelelaadiga inimestega üle kogu maailma, aga mitte seda raha mõjuvõimu. Kahjuks sellest viimasest mõttelaadist nägin ma tõepoolest ainult varje, sest meie trajektoorid lihtsalt ei kohtunud. Selle avastamiseks tahaksin Ibizale tagasi, aga hoopis teisel moel.

Ma lugesin Ibizal Anna-Maria Penu "Minu Hispaaniat" ning elasin seda isiklikult läbi. Nii palju oli äratundmishetki. Selles naises vihiseb see tuli, mis on olemas minuski, kui ma oma kogemustele Hispaaniaga mõtlen. On täpselt seda irooniat ja trotslikkust ja teatud määral künismi. Ja on ka armastust, mis on kõige selle iroonia varjus selgelt olemas. Lubasin Javile, et teen empanadat, Anna-Maria pakutud retsepti järgi.