España V : Sevilla-Madriidi maantee. Maa, kus ei teata midagi nulltolerantsist

Mul on autoroolis istuja ja alkoholi suhte koha pealt nulltolerants. Eestis ja Soomes on seda suht lihtne rakendada, sest vähemalt minu sõprade hulgas hoitakse sellest reeglist kinni. Hispaanias on 2-3 õlut või sama palju klaase veini absoluutselt aktsepteeritud. Mõni mees väidab, et ta võib endale seda normi topeltki lubada, sest kannab, ja see ei paista ka erilisi vastuväiteid tekitavat. Kui nad end ja oma lähedasi niimoodi ohtu tahavad seada, siis tehku kuidas heaks arvavad, aga minu jaoks algab probleem sealt, kus mina ise olen sunnitud istuma autos, mille juht on alkoholi manustanud. Senini olen ma järginud kirjutamata reeglit, et ma ei istu kunagi autosse, mille juhi 100% kaines olekus ma pole kindel. Siin, Hispaanias, olen ma end ühtäkki leidnud olukorrast, kus ma olen sunnitud oma reeglist üle astuma. Seda sellepärast, et minu vastuväidetest ei tee keegi välja. Mulle naerdakse näkku ja öeldakse, et rahune maha, kõik teevad nii ja midagi ei juhtu. Olen paar korda auto tagaistmel istunud, turvavöö peal, silmad kinni pigistatud ja küüned tagaukse käepidemesse surutud nii, et hirmust ja vastikustundest hingata ka ei saa. Mulle on öeldud, et halloo, ära reageeri üle.

Praegu istume autos, Javi, Marta ja mina. Sõidame Sevillast Madriidi poole. Teekonna pikkus on 6-7 tundi autosõitu. Meil on kaasas jahutuskarp, milles on jääd, hoidmaks külmas mingit peent lihakraani, mida Javi vend Sevillast tellis. Kui bensukast jääd ostsime ja seda sinna kasti tühjendasime, avastasin oma üllatuseks, et sinna oli seatud ka 4-5 purki õlut. Kui olime mõnda aega sõitnud, paluti mul kast avada ja sealt õlut serveerida. Vabandust, kellele? Juhile! Ja kes tagant utsitas? Juhi ema. Ma üritasin alguses vastu punnida ja öelda, et see pole normaalne, mille peale kulmud kõrgele aeti, et ole nüüd, see on ju kõigest üks õlu. Pakuti lahkelt mulle ka. Ma andsin alla, sest oleme Hispaanias ja elagu kohalikud reeglid. ¡Viva la cerveza, viva la fiesta!