Kohanemisperiood vist läbitud nüüd

Viimaks on tunne, et elu Soomes hakkab jälle mingit värvi omandama. See tuleb läbi sihipärase sportliku tegevuse ja kohtumiste sõpradega. Töö alustamine LBs üheskoos teadmisega, et käes on kolm viimast nädalat, pole olnud kerge. Juba esimesed kaks päeva tundusid sajandipikkused ja surmigavad. Loen tunde ja päeva lõpu poole minuteid, et kell 16 kukuks ja vabadusse pääseks. Nagu koolilaps, ma ütlen.

Hakkasin tennist mängima. Esmakordselt elus. Olen nüüd neli korda reketit käes hoidnud ja päris hea tunne on. Ise arvan ja ka teised ütlevad, et must võib veel asja saada. Aga kõige tähtsam - mulle tohutult meeldib! Nüüd ootangi iga hetke, kui jälle harjutada saaks. Partnereid õnneks paistab leiduvat praegu, samasuguseid algajaid, aga peagi ehk ei sure Javi ka minuga mängides igavusse ja siis saab temaga ka mängima. Tenniseplatsi valvurile on mu nägu juba tuttavaks saanud, eile rääkis minu kui vana sõpsiga :)

Eile käisin viimaks Miial külas. Viimati nägime peale minu Kanadast naasmist. Vahepealne pool aastat on niimoodi mööda lennanud, et polegi mahti olnud kokku saada. Samuel pole veel 8-kuunegi, aga sihuke pirakas ja jube vahva poiss. Ütlesin Miiale, et kui oleks garantii, et lapsed nii rõõmsad ja rahulikud on nagu Samuel, siis tahaks kõik noored lapsi ja palju. Miia naeris, et seda on talle mitmeid kordi öeldud.