España III : Sevilla. Söömiskultus, kokkuleppimised ja unustage privaatsus

Oleme Sevillas. Poolteist päeva veel jäänud, siis Madriidi poole teele. Meie reis on kestnud 18 päeva ja ma olen... eelkõige väsinud. Kuigi me olime peaaegu nädala Ibizal ja rääkisime seal Colo ja Deborahiga peamiselt inglise keelt, oleme me ülejäänud aja veetnud hispaania perekonna seltsis. Elu nendega käib nii, et ükskõik, oled sa nendega hotellis või kodus, nad kas vajuvad sulle hommikul tuppa sisse või klopsivad ja hüüdlevad su tualetiukse taga, kui sa kõige privaatsemate asjadega ametis oled. Privaatsust kui sellist siin ei eksisteeri. Kõik on perekonna oma. Just äsja näiteks, kui me Javiga mõnusalt voodis lesisime, ilmus Javi ema akna kaudu. Päris sisse küll ei roninud, aga kiikas sisse ja kutsus hommikusöögile. Kui uks on suletud, siis aken on ju avatud, eksole... Aga mis siis, kui me oleksime sel hetkel millegi intiimsega tegelenud, käis mul peast läbi kiuslik mõte.

Päeva läbiv teema on söömine. Hommikusöök kasvab siin pea sujuvalt üle perekondlikuks lõunaks, mis võib alata paari õlle ja tapastega ning millele järgnevad hiljem vein ja suuremas koguses tapaseid või siis päädib see rikkalikuma lõunaga. Kogu protsess võtab paar tundi lõdvalt. Kodus olles järgneb siesta, mis minu perekonna puhul küll ei tähenda üürikest silma kinni laskmist, vaid istutakse üheskoos teleka ees, vahitakse silmanurgast mingit mõttetut telesaadet ja kommenteeritakse seda vaheldumisi tühjast-tähjast lobisemisega. Niiviisi teinekord tundide viisi. Kui ollakse väljas söömas, siis saab lõunasöögist pikk perekondlik jalutuskäik, mis kestab enam-vähem niikaua, kui kõhukesed jälle tühjaks lähevad, et siis jälle kuskil söögikohas end mugavasti sisse seada ja niiviisi süües-juues aega varaste hommikutundideni veeretada. Istutakse laua ümber, tellitakse aina keelekastet juurde ja aja möödudes hääled aina valjenevad, mingil hetkel läheb üksteisest üle karjumiseks. Seda sellepärast, et kellelgi ei paista teiste vestluspartnerite jutu vastu üle paari minuti huvi jätkuvat. Niisiis ongi ainus võimalus sõna sekka öelda üle laua karjudes ja teiste vestlust meeleheitlikult katkestada püüdes. Hispaanlastele pole mingi probleem 8-inimeselises seltskonnas ühtaegu 4-5 eri vestlust välja arendada. Paraku ei kesta need "vestlused" tavaliselt üle paari minuti. Hüpeldakse ühelt teemalt teisele. Püüa sa siis millestki sotti saada, kui sa juhtud olema ainus inimene seltskonnas, kes hispaania keelt eriti hästi ei mõista. Aga vaatamata sellele, et vestlused pikalt ei kesta, on kõigil alati ütlemata lõbus. Nauditakse seltskonda, seltskonna täisväärtuslik liige olemist.

Teine huvitav asi on kokkuleppimised. Ja siin ei mõtle ma mingeid suuri tehinguid, vaid ükskõik mis pisiasjas konsensusele jõuda üritamist. Ma arvan, et ega ükski otsus ei rahulda lõpuks igaüht, kuid sellele vaatamata, mida iganes ette võetakse, alati käib asja ümber meeletu arutlus. Põhjamaised kõrvaltvaatajad kutsuksid seda tuliseks vaidluseks, nendele on see arutlemine. Võtame lihtsa näite. Perekond tahab lõunaeinele minna. Üldjoontes on näiteks eile juba kokku lepitud, et minnakse lõunale kell 14.30 ja asukohaks mõni rannaäärne restoran. Järgneval hommikul siis algab üksteisele helistamine, et mis kell ikka minnakse, kuhu minnakse, kus kokku saadakse ja kes kõik liituvad. Siis leidub alati mõni, kes nii hirmsasti tahab minna, aga kell 14.30 ei saa. Kui läheb hästi, siis ta saab nt kell 15, aga kui ei, siis kell 16. Mingi huvitava konsensuse alusel siis leitakse, et okei, 16 on kõigile suurepärane aeg. Vahepealne pool või poolteist tundi täidetakse enamasti sellega, et minnakse mõnda baari varasemale dringile. Seda istumist saadavad siis teiste perekonnaliikmete telefonikõned. Need pärivad baari asukoha järele, kus parasjagu ollakse, et siis seal kokku saada ja ühisrongkäik restorani korraldada. Enamasti tuleb muidugi ka põhjalikke juhiseid anda, kuidas kohta üles leida. Kui tuumik on kohtunud, siis hakatakse tegeliku lõunasöögikoha poole triivima. Edasi diskuteeritakse, kes kelle autosse istub, keegi eksib tee peal ära, otsitakse meeleheitlikult parkimispaiku ning diskuteeritakse veel ja veel ei tea mille üle. Tihti juhtub ka seda, et olgugi, et ollakse selles konkreetses rannarestoranis kokku leppinud, tuleb keegi viimasel minutil välja argumendiga, et talle see koht ikkagi ei sobi. See on eriti tõenäoline, kui seltskond on päris kirju, st seal on väikelapsi, teismelisi ja vanemaid inimesi. Kellele ei meeldi päike, kellele tuul, kellele ei tea mis. Arutatakse, arutatakse ja arutatakse. Tõenäoliselt polegi üldse oluline see, millisele lahendusele lõpuks jõutakse, peamine on protsess ise. Illusoorne ettekujutus sellest, et sinu arvamust on arvesse võetud.