Sisepainaja

Selles suve vihmased ja jahedad päevad ei taha kuidagi lõppeda. Hullemast õnnestus eemal olla, kui me kolm nädalat Hispaanias veetsime, aga sellele vaatamata hakkan kannatamatuks muutuma. Kas üldse tulevad need päevad, kui saaks murul istuda ja päikesel end paitada lasta ning paadis mõnuleda, nii et seal palav hakkaks ja tuleks tahtmine vette sulpsatada? Kas me siis tõesti oleme seesugused suved täiesti minetanud? Ja need talved, kus jõulud on valged ja jaanuarist märtsini krudiseb lumi jalge all, on nii külm, et peab end kogu aeg kiiresti liigutamata, et sooja sees hoida, ja päike peegeldab lumelt nii tugevasti vastu, et silmadel hakkab valus. Kas need talved olid illusioon?

Ühesõnaga, mingi painaja on sees ja see ei lase minust lahti. Painaja, mis tuletab päevas mitu korda meelde küsimust, miks ma siin Soomes olen ja miks mitte kusagil mujal? Ja siis ma püüan seda enesele selgeks mõelda. Ma pole päris kindel, miks need küsimused just nüüd nii kõvasti päevakorras on, aga üks seletustest on vast see, et need kaks eluperioodi, millest ma enne rääkisin, on läbi saanud ja nüüd mul tuleb edasisi perioode valida. Ja nagu meile, inimhingedele, omane - me ei taha valesti valida, ei, isegi see pole õige, kuna meil on tegelikult võimalusi nii palju, siis me tahame kõige paremini valida, loteriivõidu taoliselt. Ja nii siis ongi see rahutus, mis ei lase olla, kuigi tegelikult tead, et on sada põhjust just siin ja praegu väga õnnelik olla.

Eile saime Triinuga kokku. Ta rääkis, et läheb detsembris Eestisse tagasi. Siis saab 1,5 aastat Soome elu ja rohkem ei taha. Ma tundsin nii teravalt, et ma tahan ka Eestisse. Kui mitte päris tagasi, siis nii, et oleksin rohkem seotud. Aga teistpidi - kui ma olen rohkem seotud, siis ma olen veelgi killustatum, kui praegu. Ahh, kuradile! Kui tuleb ilus päikesepaisteline päev täis positiivseid emotsioone, siis ma tean jälle vastuseid.